Reinsalu sõnum ameeriklastele on seega üsna selge. Sisuliselt ta rõhutas, et me tunneme end ohustatuna. Ja ega naljalt ei tulegi meelde varasemat kaitseministrit, kelle arvates see poleks nii olnud. Millegipärast hakati president Arnold Rüütlit küll osatama, kui ta 2001. aastal arvas, et Saaremaale võiks tulla NATO baas. Nüüd käib Balti kaitsekolledži seltskond tõsimeeli uurimas Tagalahe randa, kus Saksa keiserlikud väed 1917. aastal jala dessandiga maha panid – selge viitega kaitseplaneerimisele.

Kindral Ants Laaneotsa arvates võiks USA väekontingendi Eestisse tulek Venemaad meeletult ärritada. Ilmset nii ongi, aga sama oli ka Eesti NATO liikmeks astumisega. Ometi me ühel hetkel järkjärgulise lähenemise tulemusel sinna astusime.

Reinsalu kalkulatsioon on selles mõttes õige, et tõepoolest annaks liitlasvägede kohalolu Eesti julgeolekule suurema kujuteldava garantii kui lihtsalt teadmine NATO põhikirja 5. artiklist, mis käivitab vajaduse korral kollektiivkaitse. Paber on paber, otsuse kaitsta või mitte kaitsta peavad tegema ikkagi luust ja lihast inimesed. Loomulikult on lihtsam kaitsta neid paiku, kus rasketehnika on juba kohal ja seda ei pea riskantsetes tingimustes sõidutama hakkama. See praktiline pool polegi nii väheoluline, sest rünnatakse ikka pigem neid, keda peetakse kergeks saagiks.

Mõttel tuua Eestisse USA väed paistab olevat peamiselt üks miinus: see ei tundu realistlik. Ameeriklased ei ole seda nägu, et nad seda tahaksid. Pigem paistavad nad kuuletuvat üle maailma levinud loosungile: „Jänki, mine koju!” Ja põhjus, miks nad praegu koju tahavad, on see, et kümmekond aastat tagasi tahtsid nad liiga palju kodust välja ja on nüüd väsinud. Eesti oli toona ainult USA otsustele kaasa kiitja.