Kunagi oli aeg, kus 3,1%-st majanduskasvu, mis Eestit sel aastal prognoosi järgi ees ootab, oleks peetud paigalseisuks. Nüüdseks on me majanduse ja rahvastiku seisund selline, et 3,1% arvatakse olevat potentsiaali lähedal. See tähendab: tasakaalust välja minekuga riskimata palju kiiremini ei saagi. Kui ületada potentsiaalset taset, mille määrab tööjõu ja kapitali hulk ning nende tootlikkus, kiireneb inflatsioon – näiteks palgakasvu tõttu – ja kahaneb ettevõtete konkurentsivõime, lükates majanduskasvu allapoole võimalikku taset.

Ergutite doosi valitsus suurendada ei saa, vaid peab hakkama äraaetuse piiril oleva majanduse kasvuvõimet jätkusuutlikult turgutama.

Majandusteadlaste arvestuste järgi langeb Eesti majanduse kasvupotentsiaal juba lähiaastatel allapoole 3%, sest tööealise elanikkonna vähenemine kahandab järjest rohkem tööjõu kättesaadavust. Kohaliku elanikkonna tööhõive on juba praegu väga suur, siin erilist reservi enam pole. Tööjõu sisseränne aga on asi, mille suurendamisest enamik poliitikuid – eriti Jüri Ratase loodavas koalitsioonis – ei taha kuuldagi, sest see on valijate enamikule vastumeelt.

Olukorda ei tee lihtsamaks asjaolu, et Eesti palgad – vähemalt osal elualadel – paistavad olevat kerkinud tasemele, kus inimesed hakkavad palgatõusule eelistama vaba aega. Sellele viitab töötaja kohta tehtavate töötundide vähenemine, millele juhtis oma majandusülevaates hiljuti tähelepanu Eesti Pank. Võimalik, et ka mullune tulumaksureform vähendas töötamise motivatsiooni – väheke üksikisiku jaoks, aga tunduval määral piiripealsel võimsusel töötava majanduse jaoks.

Eelmised paar aastat Eesti majandus juba kasvas potentsiaalist kiiremini. Ergutite doosi valitsus seetõttu suurendada ei saa, vaid peab hakkama äraaetuse piiril majanduse kasvuvõimet jätkusuutlikult parandama.