Venemaa välisminister Sergei Lavrov (paremal) ja Soome välisminister Timo Soini, kes Euroopa Nõukogu viimase poolaasta eesistujamaa esindajana on samuti Venemaa hääleõiguse taastamisele teed sillutanud. Foto: EPA/Scanpix

Vaid üle viie aasta on möödas päevast, kui 47 liikmesriigiga Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee otsustas ülekaaluka häälteenamusega peatada Venemaa hääleõiguse organisatsioonis, sest Ukraina territooriumi rünnates ja Krimmi annekteerides rikkus too tõsiselt rahvusvahelist õigust. Eelmisel nädalal aga soovitas Euroopa Nõukogu ministrite komitee juunis kokku tuleval assambleel Venemaa hääleõigus taastada. Jällegi ülekaaluka häälteenamusega – ainult kuus riiki oli vastu, kuigi Venemaa pole Ukrainast tagasi tõmbunud.

Eriti kurvaks teeb see Saksamaa ja Prantsusmaa eestvedamisel tehtud otsus seepärast, et olulist rolli mängis siin raha. Täpsemalt liikmemaks, mida Venemaa pole tasunud viimased kaks aastat. Venemaa maksis Euroopa Nõukogu 450 miljoni eurosesse eelarvesse 33 miljonit eurot. Kas selline siis ongi väärtuspõhisest poliitikast loobumise hind? Venemaa rikkumiste suurusega võrreldes on see peenraha, sellise eelarveaugu peaks suutma likvideerida Venemaale järele andmata.

Eesti koos mõttekaaslastega peaks tegema Venemaa rehabiliteerimise vastu kõva lobitööd ja kisa, ähvardama ka väljaastumisega.

Hea seegi, et raha pole otsuse ainus ajend. Dialoogi pidada olevat parem kui Venemaad eemale lükata. Ent dialoogi saaks jätkata ka siis, kui Venemaal ei ole hääleõigust – kui Venemaa ise seda tahab. Euroopa Nõukogu raames muutuks dialoog keerulisemaks pärast Venemaa liikmesuse peatamist, nagu on õigus teha pärast liikmemaksu kaks aastat tasumata jätmist. Aga pigem venitada reegleid selles asjas kui anda sõnum, et Euroopa Nõukogu on Venemaale rängad rahvusvahelise õiguse rikkumised sisuliselt andeks andnud. Venemaa on küll lubanud igal juhul välja astuda, kui tema hääleõigust ei taastata, kuid see võib olla ka bluff.

Kõige kaalukam argument Venemaa rehabiliteerimise poolt on see, et juhul kui ta organisatsioonist välja astuks, kaotaksid venemaalased võimaluse pöörduda Euroopa inimõiguste kohtusse. Venemaalased on kõige suuremad selle kohtu poole pöördujad. Aga samal ajal on Venemaa üks inimõiguste kohtu otsuste halvemaid jõustajaid. Ehk seegi argument ei räägi üheselt Venemaa hääleõiguse taastamise poolt.

Hääleõiguse taastamise lõplik otsus on parlamentaarse assamblee teha. Eesti koos mõttekaaslastega peaks tegema selle vastu kõva lobitööd, kisa ja žeste. Miks mitte ähvardada ka Euroopa Nõukogust väljaastumisega, kui organisatsiooni soomestumine süveneb.