JUHTKIRI | Eesti pingutab sanktsioonidega üle

Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti meediaplaan on ohus, sest Läti julgeolekuteenistus ja Eesti kaitsepolitsei on sihikule võtnud venemeelse telekanali PBK emafirma Baltijas Mediju Alianse. Kui PBK-d tabab aasta alguses suletud Vene propagandaportaali Sputnik News Eesti kontori saatus, jääb Tallinna linna eelarvesse tänavu alles ligi 700 000 PBK-st saadete ostmiseks mõeldud eurot.

Plusspoolele saaks siis kanda ka emotsiooni, mida mõne nädala eest väljendas Eesti Päevalehes hästi ajaloolane Rein Ruutsoo: „Lugejana olen rahul sellega, et jultunud valetajail ei lubata Eestis karistamatult tegutseda.”

Ent Vene propagandameedia pigistamise kõigi otseste ja kaudsete mõjude kokkuvõttes ei pruugi Eesti plussi jääda. Praegu on Vene propagandameedial väga lihtne nii kodu- kui ka välismaal pasundada, et Eestis pole tegelikult sõna- ja meediavabadust. Et siin ei lasta inimestel saada täielikku teavet. Teemat tundvad inimesed saavad loomulikult aru, mis see Kremli „täielik teave” tegelikult on. Aga paljude teiste maailmapilti jõuavad Vene propaganda sõnumid kujul „aga nad ise pole paremad”, „ei olegi Putini režiim nii halb” vms. Rääkimata selgelt venemeelsetest inimestest, kes võtavad Eesti PBK-vastaseid aktsioone kui oma usu kinnitust.

Oleks, et Vene propagandale saaks selliste võtetega tõepoolest otsa peale teha, aga ei saa ju. Internetti kinni ei keera ning ühe või teise Vene telekanali kaudu imbub propagandat meile ikka edasi. Nagu rääkis ETV saates „Esimene stuudio” välispoliitika ekspert Kadri Liik: „Meil ei tasuks selliseid võitlusi pidada, vähemalt mitte üksi. Kui meie karistame Sputnikut, siis nemad võtavad sihikule meie mõne päris ajakirjaniku ja kahju on suurem.”

Miks peab Eesti esinema kõige ägedama lõukoerana? Pragmaatilisem hoiak suhetes Venemaaga ei võrduks veel põhimõtete hülgamisega.

Ja samal ajal, kui Eesti asus EL-i sanktsioone üpris loominguliselt (üle) rakendama, on välismaiste otseinvesteeringute maht Venemaale kasvanud suuremaks kui oli enne Krimmi annekteerimist. Tubli panuse sellesse on andnud Saksamaa ja Prantsusmaa, aga veelgi enam on panustanud keeruliste finantsskeemide punujate lemmikriigid Küpros ja Holland.

Midagi on sel pildil valesti: Eesti võitleb ägedalt Vene propagandaga, me pangad tõmbuvad rahapesumaine maha pesemiseks Venemaast eemale kui katkust, aga osa meiega justkui samas leeris lääneriikide äri Venemaaga muudkui kasvab.
Miks peab Eesti Vene teemas enamasti silma paistma kõige ägedama lõukoerana? Pragmaatilisem hoiak suhetes Venemaaga ei võrduks veel põhimõtete hülgamisega.