Siiski võib Nordicat nimetada isegi tubliks, et kahjumlik tegevus tõmmatakse seekord kokku enne, kui olukord on muutunud katastroofiliselt halvaks. Midagi on Eesti riik Estonian Airi pankrotist õppinud. Aga asja teine pool on see, et Eesti rahvuslikust lennufirmast, mille „missioon on toetada Eesti ühiskonda, majanduskasvu ja turismi arengut, pakkudes jätkusuutlikke otselennuühendusi“ saab õige pea rääkida vaid tinglikult. Lendama jääb ju vaid LOT-i, SAS-i jt lendusid allhanke korras teenindav OÜ Regional Jet, millest Nordicale kuulub 51%. Regional Jeti veetud reisijate arv on küll kasvanud, kuid ettevõtte kasuminäitajaid ei ole omanikud veel avaldanud, kuigi aruande esitamise tähtaeg kukub mõne päeva pärast.

Allhankeid tegeva Regional Jeti valdamine – sedagi LOT-iga kahe peale – ei ole piisav põhjus riikliku lennufirma Nordica pidamiseks.
Idee järgi peaks allhankelendude tegemine andma Nordicale kasumi teenimiseks vajaliku tegevusmastaabi. Kuid vaevalt kujutles Eesti valitsus eesotsas Taavi Rõivasega 2015. aastal Nordicat luues ette, et allhankelennud ongi varsti ainus, mida Tallinnast lendama loodud uus rahvuslik lennufirma teeb. Loodeti parimat, aga päriselt „rahvusliku” osa ärist võtsid endale hoopis lõunanaabrite Air Baltic ja teised välismaised lennufirmad.

Nüüd siis võrreldakse Nordicat tema olemasolu õigustamiseks reservelektrijaamaga, mis hakkab eestlasi Euroopasse lennutama siis, kui teised firmad Tallinnast lendamise millegipärast lõpetavad. Eeldatavasti juhtub see majanduslikult keerulisel ajal, kui kasumit teenida on raskem kui praegu. Kui Nordica heal ajal konkurentsis ei püsi, siis kuidas suudab ta seda teha raskel ajal? Ja peamiselt Regional Jeti valdamine – sedagi LOT-iga kahe peale – ei ole piisav põhjus riigifirmat pidada. Seda enam, et ristsubsideerimine ehk Tallinnast lähtuvate lendude toetamine teiste riigifirmade teenitud rahaga ei ole lubatud. Nordica loomise aegsed illusioonid on purunenud, Eesti lennundus on jälle strateegilises ummikus.