JUHTKIRI |Eesti tegelikkus, Hongkongi unistus
Hongkong on puhtmajanduslikus mõttes palju jõukam riik kui Eesti. Kuid Eestil on vabadus, Hongkongil – Hiina eristaatusega territooriumil – ei ole. Reedel, 23. augustil, Balti keti 30. aastapäeval, korraldavad hongkonglased meie edukast vabadusvõitlusest inspireerituna oma inimketi. Kevadel alanud ja nädal-nädalalt suuremaks muutunud meeleavaldustel nõuavad Hongkongi elanikud üleüldist valimisõigust ja muid demokraatlikke õigusi, mida neil pole või mida Hiina ähvardab neilt ära võtta.
Nagu Eesti taasiseseisvumise aastatel, ei usu enamik analüütikuid ja eksperte nüüdki meeleavaldajate võiduvõimalusse. Pigem peetakse lahtiseks seda, kas Hiina surub vastuhaku maha veriselt (nagu 1989. aastal Pekingi Tiananmeni väljaku meeleavaldustel) või leiab mingi muu viisi demonstrantidelt jõu võtmiseks. Poliitikute ja ärimeeste seas aga leiab meile samuti 1980-ndate lõpust ja 1990-ndate algusest tuttavat suhtumist – rahunege parem maha, ärge kõigutage stabiilsust.
Kõigi märkide järgi otsustades ongi Hiina praegune režiim teisitimõtlejatele palju tugevam vastane kui 30 aasta tagune Nõukogude Liit. Hiina on majanduslikult tõusev maa ning välisriike ei taltsuta ta tuumahirmu, vaid äripräänikuga. Ka USA presidendi Donald Trumpi nääklemine Hiinaga on eelkõige äriline. Näiteks vähemusrahvuste – uiguuride, kasahhide, mongoollaste, tiibetlaste – hiinastamiseks kasutatavate võtete eest vääriks Hiina rahvusvahelisel areenil märksa karmimat kohtlemist, kuid lääneriigid eelistavad pea liiva alla peita, et Hiinaga mitte tülli minna.
Hongkonglaste lohutuseks saab praegu öelda vaid seda, et ka Nõukogude Liidu kokkuvarisemine tabas pea kõiki sovetolooge üllatusena. Samamoodi pole päris alusetu spekulatsioon, et kaubandussõda USA-ga, majanduse jahtumine ning kasvavad rahvuslikud ja regionaalsed pinged panevad millalgi vankuma ka Hiina edukana näiva autokraatliku režiimi.
Läheb hongkonglastel, kuidas läheb, Eesti inimestel võiksid sealsed meeleavaldused pea selgeks lüüa vabaduse ja demokraatia väärtuse küsimuses. Kui need on olemas, võivad need meile tunduda vähese väärtusega või isegi tüütud. Kindlasti aga hakkame neist suurt puudust tundma, kui need käest laseme.
