Aga ükskõik kui tõhusalt riigikogu nüüd tegutseb, saab Ratase loodav teine valitsus enda nimele juba ühe rekordi – kõige kauem moodustatud valitsus. Senine rekord kuulus Tiit Vähi 1995. aasta valitsusele, mis astus ametisse 43 päeva pärast valimisi. Praeguse seisuga on valimistest möödas juba 45 päeva. Too Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse ning Keskerakonna valitsus pidas Edgar Savisaare lindiskandaali tõttu vastu ainult 204 päeva, misjärel tuli valitsusse Reformierakond, aga napilt enamaks kui aastaks.

Ratasel on vaja aru saada, et see kui riigil on pikka aega üks ja sama peaminister, ei tähenda stabiilsust ega head valitsemist.

Samasuguse lühiajalisusega Ratas oma teise valitsusega vaevalt ajalukku tahab minna, ikka vastupidi. Valitsuse pikaealisuse esmane garantii paistab olevat ta ise. Kui kaunilt öelda, siis tema võime taluda tülitsevaid ministreid, nagu ta demonstreeris nii talvel ränderaamistiku kriisi ajal kui ka äsja koalitsiooniläbirääkimistel. Kui kriitiliselt öelda, siis valitsemise simuleerimine riigi juhtimise asemel. Koalitsioonilepe on küll tervelt 36 lehekülge pikk – kuigi suuremas osas koosneb liigagi ümaraks silutud punktidest –, aga samal ajal annab osa tulevaste ministrite käitumine märku, et nad võivad hakata ajama hoopis muud agendat. Peaministrilt, kui tema peaeesmärk on olla peaminister, mitte teenida riiki ja rahvast, koalitsioonipartnerite mõjusat korralekutsumist karta ei ole.

Ratasel on vaja aru saada, et see kui riigil on pikka aega üks ja sama peaminister, ei tähenda stabiilsust ega head valitsemist. Palju tähtsam on see, et – kasutades professor Jüri Saare sõnu – valitsus toimib mingites väärtusraamides ja tema otsuste suund on seetõttu ennustatav.