Juhtkiri: eestlaslik abi Vao külale
Eilseks oli ligi pool tuhat inimest andnud teada huvist osaleda 4. juulil „Vao küla toetuseks” korraldataval mootorratturite ühissõidul. Facebookis huvi üles näitamine ei võrdu veel tegeliku osavõtuga, aga poleks ime, kui Vao külla koguneb tõepoolest pool tuhat või rohkemgi mootorratturit ja teisi aktsiooni pooldajaid. Üritusest räägitakse ju palju, inimesed küsivad, kas autoga tohib ka tulla (saades vastuseks, et tulge-tulge).
Suur huvi toetussõidu vastu näitab nii seda, kui väga immigratsiooniteema eestlastele korda läheb, kui ka seda, kui ülepaisutatud on sellega seotud hirmud. Toetussõiduhuvilisi on ju üle kuue korra rohkem kui praegu Vao varjupaigataotlejate keskuses inimesi ja ainult kaks korda vähem, kui tuleks Eestisse põgenikke, kui Eesti nõustuks Euroopa Komisjoni kvootidega (aga kõigi eelduste kohaselt ei nõustu). Ja oleks need pool tuhat toetussõitjat kokku tulnud mõnest üldrahvalikust liikumisest või kampaaniast, aga ei – piisas ühe väikse huviala esindajatest. Poole tuhande mootorratturi Vaosse sõitmine on nagu kahuriga varblase pihta laskmine.
Olgu peale, tähelepanu tõmbamiseks võib varblasi mõnikord ka kahurist põmmutada, kui sellel on mingi selge sõnum. Praegusel juhul ei ole (ja see on ka paljude teiste immigratsioonipelgajate häda). Korraldajad toonitavad: „Tegu on mittepoliitilise ja mitterassistliku rahuliku ühise küllasõidu ja toetusavaldusega Vao küla rahvale.” Sotsiaalmeedias ongi tsiklirahvas suutnud ettevõtmist arutades suhteliselt viisakaks jääda, kuigi osast postitustest leiab ka stereotüüpset suhtumist teistesse rahvustesse.
Oletame, et nii jääbki – nõmedaid plakateid ja T-särke me Vaos ei näe, külakaklusest rääkimata. Et läheb nii, nagu üks ühissõidu eestvedajaid tsiklimeeste plaanidest Delfile rääkis: „Me ei suhtle nendega, me ei vaata isegi sinnapoole. Mõelgu, mida tahavad.” See oleks väga eestlaslik abi Vao elanikele, aga mida see annab? Keskuse ümber tsikliga müristamine pole targem kui kividega pildumine, mida külaelanikud keskuses elavatele lastele ette heidavad. Parem kutsuda keskuse rahvas jalgpalli mängima, püüda nende keelebarjääri murda. Ja üks kord viiesajakesi käimise asemel võiksid vaprad mootorratturid käia seal väiksemate gruppidena igal nädalavahetusel Eesti elu tutvustamas. Aga viiesajakesi võiks minna Toompeale demonstreerima, kui tahetakse edastada mingi poliitiline sõnum immigratsioonipoliitika kohta.
