Juhtkiri: ei linnaehituslikele võltspärlitele

Mustamäe-suguste magalarajoonide radikaalsemad kriitikud on ammust aega rääkinud, et renoveerimise asemel oleks targem need õhku lasta ja tänapäevaste elamurajoonidega asendada.

Peale praktiliste tõkete – omandi- ja rahaküsimused – on veel üks asi, mis ei lase säärase visiooni peale entusiastlikult „Teeme ära!” hüüda. Tollal, kui sündis laul „Peatage Lasnamäe”, ei kaheldud eriti, et iseseisvuse ajal suudame oma riiki rajada ka arhitektuuriliselt meeldivama elukeskkonna. Kahjuks ei ole selles vallas seni suuri edusamme tehtud. Pigem on põhjust nõukaaegset mikrorajoonide planeerimist hea sõnaga meenutada.

Uuselamute sisemised ruumiplaneeringud võivad tõepoolest mugavamad olla, aga see, mis jääb välisukse taha, üldjuhul mitte. Uusarenduste krundid on tihti veelgi tihedamalt täis ehitatud kui Mustamäe ja haljastust on napilt. Vanadest elurajoonidest eemale ehitatud uusarenduste puhul tekitab tihti muret koolide, lasteaedade, kaupluste ja transpordiühenduste kaugus.

Uusarendused on tihti veelgi tihedamalt täis ehitatud kui Mustamäe ja haljastust on napilt.

Osa probleemist peitub selles, et arendajad mõtlevad liiga sageli üksnes maja või paari kaupa. Eelistatakse kasumit maksimeerida, mitte ennast suurepärase elukeskkonna rajajana ajalukku kirjutada. Kohalikud võimud pole samuti tahtnud või osanud panna neid rajama terviklikult meeldivat elukeskkonda. Ka kodanikud ise ei nõua seda kuigi intensiivselt – pole ju vähe neid juhtumeid, kus korteriühistu on otsustanud hoovis haljastuse suure parkimisplatsiga asendada. Koduukse taha jäävast on hakatud rohkem hoolima. Tekkinud on ka mõned söakad asumiseltsid, kuid neid on veel liiga vähe, et arendajate ahnusele igal pool tõsist vastukaalu kujutada.

Ühes Eesti riigi paljudest arengukavadest, üleriigilises planeeringus „Eesti 2030+” on kirjas: „Eestile omane elukeskkonna looduslähedus ja mitmekesisus, elamiseks sobiva vaba maa rohkus ja tihe teedevõrk tuleb muuta teadlikult arendatavateks tugevateks külgedeks.” Õige jutt, aga tegelikkuses näeb nende tugevuste teadlikku arendamist ja kasutamist liiga vähe. Uusarendused, nagu öeldud, näevad pahatihti välja nii, nagu oleks me riik ülerahvastatusega hädas.

Mida teha? Mitte osta arendajatelt võltspärleid, mida piirkonna kui terviku huve eiravad ehitised kahtlemata on. Nõuda kohalikelt võimudelt asumi ühishuvide eest seismist isegi siis, kui see su esimesele instinktile (näiteks: pean kõikjal autoga treppi pääsema!) vastu räägib.