Valimised – ükskõik kui erinevatel seisukohtadel kandidaadid ning valijad on – toimivad siiski ka rahva ühendajana. Nii need, kes hääletavad seniste valitsusvastutajate jätkamise poolt, kui ka need, kes tahaksid kursimuutust, soovivad oma riigi asjades kaasa rääkida. Nad järgnevad isikutele ja ideedele. Muidugi mitte sinisilmselt, vaid sageli hoopis suurte kõhklustega, kuid viimaks antakse hääl ikkagi parema tuleviku nimel.

EKRE-t kaasav kolmikliit süvendab võõrandumist poliitikast. Väärtustega kauplejad seavad esikohale võimu ja alles siis mõtlevad Eesti tulevikule.

Ning siis algavad kõnelused, kus võimuheitluses kipub pikem tulevik kiiremate saavutuste nimel sootuks meelest minema. Arusaadav, et paljudele oleks vastuvõetamatu ka kampaania teineteise vastandumisele üles ehitanud Reformi- ja Keskerakonna liit (kuigi Eesti Päevalehe küsitluse põhjal sobiks see kõikidest kombinatsioonidest kõige paremini). Eelmise riigikogu kaks koalitsiooni jäidki lonkama paljuski ideeliste vastandumiste tõttu. Ent kui jätta kõrvale Jüri Ratase peaministritool, on raske näha, mida praegustel läbirääkijatel üksteisega koostööst üldse võita oleks.

EKRE riskib paljuga. Valitsusvastutuse kandmine on populistidele kindlaim viis toetust kaotada. Praegu võtmeid hoidval Isamaal pole kerge tõestada, et nad on konservatiividest rahvuslikumad. Ja pole kaugeltki kindel, et Keskerakonna venekeelne valija rahvuslaste lõa otsa sattunud parteile truuks jääks. Ida-Virumaa valijate kõrvalejäämine on piisav hoiatus.

Ometi võivad pragmaatilised ühendused aated kõrvale heites püsida uskumatult kaua. Eks iga partei püüdle võimu poole, ent kui eesmärk on võim iga hinna eest, lähebki kogu energia üksnes võimu hoidmisele. Maailma kogemus näitab, et väärtustega kauplevad poliitikud ei kõhkle reeglite painutamise ees.

Me ei saa mööda ka Eesti mainest. EKREIKE koalitsioon paneks meid ühte paati Poola ja Ungariga. Muidugi võib nendegi riikide võetud suund olla osale valijatele meele järele. Kuid siis ei saa enam rääkida Eestist kui avatud Euroopa osast.