JUHTKIRI | Enne süsteem korda, mitte kohe uus maks
Sotsiaalminister Tanel Kiik arvab, et Eesti vajab hoolduskindlustust, mille makse oleks 2% iga töötaja palgast. Kõik teavad, et eakate ja erivajadustega inimeste pikaajaline hooldus jätab me riigis juba praegu soovida ja mida aasta edasi, seda enam rahvastiku vananemine selle valdkonna puudujääki suurendab, kui midagi ette ei võeta.
Juba enne Kiike on tõendatud, et Eestis langeb omastehooldajatele väga suur koormus, mis ei tule kasuks ei hooldajatele ega ühiskonnale. Näiteks 2017. aasta sügisel valminud hoolduskoormuse vähendamise rakkerühma lõpparuandes tõdeti: „Inimesed jäävad hoolduskoormuse tõttu tööturult eemale (tööjõu-uuringu andmetel on 8000 inimest tööturult eemal ja 5000 töötab osaajaga) või on lisaks täisajaga töötamisele koormatud oma lähedaste hooldamisega. Suur hoolduskoormus mõjutab hooldaja enda tervist ning hooldaja võib koormuse tõttu saada ise hooldatavaks.”
Sotsiaalminister Kiigel on õige eesmärk – pikaajalise hoolduse parandamine –, aga ta tahab selle poole minna mööda libedat teed.
Kui omastehooldajate koormust vähendada, siis saavad nad tööle tagasi pöörduda, mis tähendab nende pere toimetuleku paranemist ja ka riigi maksutulude suurenemist. Või kas nad ikka saavad? Ettevõtjad nurisevad juba praegugi suurte tööjõumaksude üle. Neile veel 2% lisamine tähendaks tuntavat tõusu. Töökohtade loomist ei soosi perspektiiv, et palgalt tahetakse võtta muudkui uusi maksusid (sotsiaalministeeriumi sahtlites on ju peidus veel kohustusliku tööõnnetuskindlustuse kava), alampalk tõuseb tempokalt ja töötuskindlusmakset ei vähendata isegi siis, kui töötus on ajaloo madalaimal tasemel.
