JUHTKIRI | Eriolukord on olnud Jüri Ratase nägu

Esmaspäeval, 18. mail lõpeb 12. märtsil kehtestatud eriolukord. See ei tähenda, et koroonast vallandatud kriis on tervenisti läbi, vaid üksnes seda, et nakkuse kiire levik on peatatud ja valitsusele peaks nüüd riigi juhtimiseks piisama ka tavalisest võimutäiusest.

Eriolukorra alguses kartis osa inimesi, et see tee viib Eesti autoritaarsusse, sest eks ole ju Jüri Ratase valitsuses üsna jäme köis ainuvõimu ihkavate Helmete käes. Nõnda ei läinud, tegelikult jäi Eesti eriolukord võrreldes paljude teiste Euroopa riikide omaga pehmeks ja võrdlemisi lühikeseks. Näiteks Lätis on valitsus eriolukorda pikendanud 9. juunini, ehkki epidemioloogiline olukord oli neil veidi parem kui meil ja konkreetsetes ühiskonna avamise otsuses liiguvad nad meiega sarnases tempos.

Eesti jäi üldiselt mõistlikule keskteele, aga sellega kaasnes üksjagu jürirataslikku ebakonkreetsust ja vajalikust pikema vinnaga otsuseid.

Nagu tänase lehe kaudu meenutada saate, kulges eriolukorra kehtestamine üksjagu rabedalt, aga seda võib mõista, sest olukord muutus väga kiiresti ja oli Eestile täiesti uudne. Oli nii neid, kes heitsid valitsusele ette aeglust ja vähest otsustavust, kui ka neid, kes pidasid osa piiranguid ülepingutatuks, näiteks kaubanduskeskuste sulgemist 27. märtsist.

Tagantjärele targana saab öelda, et äärmuslike nõudmiste vahel valiti enamasti küllaltki mõistlik kesktee ja kriisi järgmisse etappi siseneb Eesti võrdlemisi heas seisus. Viimasel nädalal on valgus tunneli lõpus lähenenud isegi ootamatult kiiresti, tekitades näiteks Tallinna linnapeal Mihhail Kõlvartil õigustatud küsimuse, kas 2 + 2 reeglil on veel mõtet, kui varsti on lubatud mitu üritust, kus seda lihtsalt pole võimalik rangelt järgida. Teisisõnu: eriolukorda, eriti piirangutest loobumise faasi on iseloomustanud ka üksjagu jürirataslikku ebakonkreetsust.

Veel jääb lõppevat eriolukorda iseloomustama valitsuserakondade pikema poliitilise agenda kiirkorras läbisurumine või vähemalt katsed seda teha, hoolimata sellest, kas see Eestit praeguses kriisis aitab või mitte. Sellise kiirustamise tõttu on tekkinud mitu lohakat ja korralikult läbi mõtlemata lahendust – näiteks äsjane hädaolukorra seaduse muutmine –, mis jäävad meie elu mõjutama kauemaks kui see kriis.