Õnne 13 võtted Ööbiku tänaval. Foto: Priit Simson

Eilses Eesti Päevalehes kirjutasime, et paljud ERR-i saated valmivad koostööpartnerite toetusega, sest riigieelarvest saadavast rahast selle juhtide väitel ei piisa. Mõnel määral võib see tõsi olla, kui mõne üksuse (näiteks ETV) eelarvet pole tükk aega suurendatud, aga terve ERR-i rahastamine suureneb ju küll. Näiteks tuleva aasta riigieelarvesse kirjutatud baasrahastus on 33,9 miljonit eurot ehk 5,5% suurem kui tänavu. Peale selle leiab natuke ERR-ile eraldatud raha ka mõnelt teiselt eelarverealt. Kas tõesti on see suur meediaorganisatsioon nii õhukeseks timmitud, et prioriteetsete ülesannete täitmiseks kuskilt mujalt koomale tõmmata ei saa? Ei usu. Pigem on ERR-is kui pika ajalooga asutuses sügavalt juurdunud muutustevastane mentaliteet.

Himu Euroopa tõukefondide raha igal juhul käiku lasta, selle asemel et oma põhieelarvet paremini kasutada, murendab ERR-i head mainet.

Koostööpartnerite toetusega saadete tegemine on omaette teema. Lihtne ja selge lahendus oleks see, kui ka need toetused antaks ERR-ile üldise rahastuse osana, mitte töötukassa („Töörööbikud”), keskkonnainvesteeringute keskuse („Osoon”) jt projektitoetusena. Paraku on sääraste toetuste allikaks tihti Euroopa tõukefondid, mis tähendab, et riigieelarve kaudu seda raha ERR-ile eraldada ei saa, vaid tuleb kasutada struktuuritoetuste raamistikku. Niisiis tähendaks ERR-i täissallimatus nende projektide vastu EL-i raha n-ö raisku laskmist. Kas ERR-i usaldusväärsuse ja sõltumatuse suurenemine kaalub selle raha üles? On erinevaid arvamusi. Ka eratelekanalid ei saaks seda raha Eesti meediamaailma hüvanguks alati üles korjata, sest rahastaja tingimus võib näiteks olla kanali vabalevis olek (Kanal 2 ja TV3 erinevalt ERR-ist seal enam ei ole).

Kuni see vaidlus on lõpuni vaidlemata, tuleb ERR-i juhtidel ja ajakirjanikel erilist hoolt kanda selle eest, et mõni koostööpartneri rahastatud saade ei kalduks sisuturundusse, vaid oleks ikka sõltumatu ajakirjandus.