Meediatarbimine on kolinud esmajoones internetti. Kui ERR kasutajatele sinna järele ei tule, kaotab ta oma mõjukuse ühiskonnas ja tema eksistents muutub pikas plaanis mõttetuks.

Toetame seda, et ERR-i uus juhtkond üritab organisatsioonile uut hingamist anda. Kuid seda tuleks teha avatumalt ja inimlikumalt. Loodame väga, et Kadri Hinrikuse lahkumisteade ja Anu Saagimi tulek sattusid samale ajale üksnes juhuslikult.

Kui Hinrikuse koondamine on osa suurematest ümberkorraldustest, mis annavad ERR-ile ja eriti selle veebiportaalile uue hingamise, siis on see samm küll valus, aga strateegilises plaanis mõistetav. Ühtaegu kukkus Hinrikuse koondamine nii sise- kui ka väliskommunikatsiooni mõttes välja väga piinlikult, peegeldades laiemalt ERR-i uue juhtkonna autoritaarset ja lohakat juhtimisstiili. Nii töötajad kui ka avalikkus jäeti piisavalt ette valmistamata ja kindlasti oleks saanud kogu protsessi korraldada kõigi osapoolte jaoks valutumalt. Eriti ebaõnnestunud oli Hinrikuse koondamine samal nädalal, kui Vikerraadio hommikuprogrammis algas seltskonnadaam Anu Saagimi nõuanderubriik. Me väga loodame, et see oli kokkusattumus, mitte näide ERR-i üldisemast kolletumisest.

ERR-i eripära ehk õnn ja õnnetus on suur sisedemokraatia, mis on Eesti organisatsioonide kontekstis üsna ainulaadne. Kaasamise ja dialoogi kaudu juhtimine on intelligentsete ja eriti loominguliste inimeste keskkonnas paratamatu, kuid teisalt on liigne sisedemokraatia seni olnud üks ERR-i peamisi arengupidureid. Nii et kasutades Erik Roose sõnu: laskem tema meeskonnal juhtida ERR-i rohkem nagu ettevõtet, mitte nagu kooperatiivi – kuniks jäädakse avalik-õigusliku meedia pädevuspiiridesse. Kui nüüd ERR-is muutust ei tule, siis läheb ERR-iga kardetavasti nii nagu alati.