Ent juba enne doksarja lõppu ja isegi algust võib öelda: Estonia huku põhjuste selgitamiseks tuleb algatada uus uurimine. Paljud Estonia parvlaeval hukkunute lähedased ja laeval olnud, kes selle huku üle elasid, tahavad selgust, mida varasemad uurimised ei ole neile andnud. 2009. aastal jõudis Margus Kurmi juhitud komisjon järeldusele, et seniste uuringute alusel ei ole ametlikust erinevaid hukustsenaariume võimalik ümber lükata. Pealegi õhutab spekulatsioone selle üle, et tegelikke põhjusi varjatakse, Eesti, Rootsi ja Soome jäik pugemine 1995. aastal sõlmitud rahvusvahelise hauarahulepingu taha.

Pole tagatist, et uus uurimine annab selgust, kuid täiesti kindlasti ei anna seda vastustest kõrvale põiklemine, mida harrastavad valitsused. Möödunud aasta oktoobris kohustas halduskohus Eesti valitsust vähemalt vastama ellujäänute ja omaste palvele alustada uut uurimist. Jaatavat ega eitavat vastust pole tahetud anda siiani – käib ainult piinlik ja vandenõuteooriaid toitev venitamine. Milleks?

Kasutagem selguse saamiseks ära muutusi, mis on aja jooksul nii tehnoloogias kui ka merepõhjas toimunud.

Hauarahuleping nõuab, et katastroofiohvrite viimsele puhkepaigale osutataks kohast austust, keelab vrakki üles tõsta ning laevahuku ohvrite ja vara järele sukelduda. Uut uurimist saab korraldada nii, et kõiki neid kokkuleppeid täidetakse. Veerandsaja aastaga on allveetehnoloogia kõvasti edasi arenenud. Selleks et Estonia kohta uut infot saada, ei pea vrakki segi pöörama ega üles tõstma.

Aastate jooksul võib Estonia vrakk olla asendit muutnud, nii et nüüd on seda võimalik filmida selliste nurkade alt, kust varem ei saanud. Väidetavasti ongi täna eetrisse mineva dokfilmi autorid seda teinud. Sellest, kui palju ärevust-elevust film juba enne linastumist põhjustab, on ilmne uue uurimise vajadus. Kasutagem aja jooksul nii tehnoloogias kui ka merepõhjas toimunud muutusi ära suurema selguse saamiseks.