Juhtkiri: Estonia huku tekitatud armid
Estonia katastroofis hukkunute arv moodustas üle poole Titanicu tragöödia, seni maailma tuntuima laevahuku inimohvrite arvust.
Olime juba harjunud toona, 1994. aastal uskuma, et tänapäeval, nõnda väiksel merel ning moodsate päästevõimalustega arenenud maailmas enam midagi niisugust juhtuda ei saa. Et aegadel, kui on kiire side ja kopterid, meri tihedalt teisi laevu täis, pole lihtsalt võimalik nii kiire laevahukk, kus pääsevad ainult kiiremad, tugevamad ja õnnelikumad.
Estonia katastroof oma ränkade ilmaolude ja laeva jahmatavalt kiire vajumisega hajutas meie usku inimlikku kõikvõimsusesse ja kinnitustesse, et kõik on kindel ja turvaline. Katastroof andis meile suurema aukartuse mäsleva looduse vastu ja näitas inimeste ekslikkust ja haavatavust, hoolimata kõigist kinnitustest, et midagi hullu ei saa juhtuda. Kuid ometi suudeti päästa ligi tuhandest pardalolnust ainult 137. Väike Võru kaotas suure osa oma linnavalitsejatest, lainetesse jäi ka tuntud laulja Urmas Alender.
Tollal verinoorele Eesti riigile andis see õppetunni, kuidas reageerida katastroofi puhul. Seda kõike tuli alles õppida. Eesti on siiani tänu võlgu Soome ja Rootsi päästjatele, kes tormisel merel keset kõrgeid laineid päästetöödel riskisid.
„Valu liidab meid. Seda vajabki lõhestunud maailm,” ütles president Lennart Meri vahetult pärast katastroofi esimesel oktoobripäeval. Kuid tegelikult on ehk mõnegi laeval lähedase kaotanu hinges lõhe alles, sest mitte alati ei vaadata ellujäänuid hea pilguga. Kuidas nemad jõudsid päästeparvedele ja teised mitte? Ilmselt on raske kellelgi, kes sellel laeval ei viibinud, lõpuni mõista kogu segadust, ohtu, hirmu, paanikat ja füüsilisi takistusi, mida seal olnud kogema pidid.
Lõhed pole kadunud ka nende vahel, kes usuvad ametlikku versiooni ja nende vahel, kes usuvad, et laeva viis põhja kellegi korraldatud plahvatus. Kümmekonna inimese nime ilmumine päästetute nimekirja lõppes sellega, et need nimed sealt ikkagi kustutati ja need inimesed ei ole enam päevavalgele ilmunud. Kahtlusi on tekitanud seegi, et laevavrakile kehtestati hauarahu ja sinna minek on keelatud. Ka kõige pöörasemate vandenõude teke on nii suurte katastroofide puhul paratamatu, kuid paljud küsimused on jäänud ka korraliku vastuseta. Eriti kui uurimiskomisjoni esimees Andi Meister arvas, et kapten Avo Pihti müstilise pääsemise kohta on rohkem tõendeid kui kaotsimineku kohta. Poliitiliselt pole see nüüdseks enam siiski uurimisteema.
Laevahaku vastutuse küsimus jääb. Polnud ju tegemist ka selliste ilmaoludega, kus laevahukk oleks olnud vääramatu jõu tingitud, see tulenes ikkagi nõrgast konstruktsioonist, mis halvale ilmale vastu ei pidanud. Hukkunute omakseid esindava Estonia Protsessi Ühingu liikmed andsid Prantsusmaa kohtus sisse ühishagi Estonia ehitanud Saksa laevaehitusettevõte Meyer Werft ja laeva turvalisuse eest vastutanud Bureau Veritase vastu – ja seda juba 18 aastat tagasi. Kohtuprotsessis ei ole siiani sisuliste aruteludeni jõutudki, küll arutati kohtuasja Eesti Päevalehele teadaolevalt viimati selle aasta 11. aprillil. Hagejad osutavad, et laev polnud sõidukõlblik. 20 aastat hiljem pole Estonia lugu kaugeltki lõppenud, kohtus vindub see edasi. Meie saame aga ajaloo kurvast õppetunnist õppust võtta. Ohutusreeglid sünnivad paraku just tragöödiate kaudu.
Loe Estonia laevahukuga seotud mahukat käsitlust ka homsest LP-st!
