Milles on siis probleem? Selles, et alampalk ja kulud lasteaiale kasvavad tihti kiiremini kui paljude lapsevanemate sissetulek. Ka suhet alampalka on osa omavalitsusi aeg-ajalt suurendanud – näiteks Tartus oli see kümme aastat tagasi 8%, praegu on 14%.

Lasteaiatasu kaotamist võib kaaluda, aga koos omavalitsuste tulude suurendamise ning lasteaedade personali ja hoonetesse investeerimise küsimusega.

Pärast vanemahüvitise aja lõppu võib lasteaiakulu tekkimine lapsevanemat ehmatada, olgu see pealegi Euroopa võrdluses väike ja linna või valla tegelikest kuludest ainult 10–20%. Mõnes omavalitsuses on lasteaed lapsevanemale isegi sama hästi kui tasuta, aga enamik lapsi elab linnades-valdades, kus vanema igakuine väljaminek lasteaiale ulatub saja euro ligi. Mitme lapse puhul on kulu mõistagi veel suurem, kuigi teise-kolmanda jne lapse eest võetakse enamiku omavalitsuste lasteaedades vähem tasu.

Kui arvestada, et Eestis toetatakse laialdaselt sündimuse suurendamise poliitikat, oleksid tasuta lasteaiad – enne viimatisi valimisi populaarne, ent nüüdseks unustatud poliitlubadus – põhjendatum tasuta teenus kui mõni muu. Seda teemat ei ole aga õige arutada lahus omavalitsuste tulubaasi suurendamise ega lasteaedade personali ja hoonetesse investeerimise küsimusest. 10–20% omapanus võib tunduda väike, aga selle kaotamine võib ikkagi sundida omavalitsusi lasteaedade pealt kokku hoidma. Sellise hinna eest pole tasuta lasteaedasid vaja, aga kui leidub muu tee kulude katmiseks, siis väärib kohatasu kasv piiramist.