Juhtkiri: Ettevaatust, palgatõus

Nii võib hüüda rahandusministeeriumi prognoosi peale, mille järgi tänavu ootab Eestit keskmiselt 6,0% ja 2014. aastal 6,4% suurune brutopalga tõus. Vaevalt need ennustused komakoha täpsusega täppi lähevad, aga palgatõstmise surve on eelseisvatel aastatel igatahes ilmne.

Selline palgatõus on loomulikult parem kui mitte midagi, aga teisalt pole see ka säärases tempos muutus, mis Eesti töötaja rõõmsaks teeks. Kes siis ei tahaks hoogsamas tempos Soome palkadele lähemale jõuda! Tööandjate tulevik on seega töötajad, kes palgatõstmise teated pigem mornilt vastu võtavad ja tänu asemel mõtlevad: miks nii vähe?

Suure osa 2000. aastatest suurenesid meie sissetulekud palju kiiremini: 2003.–2005. aastal keskeltläbi 10% aastas ja 2006.–2008. aastal üle 15% aastas. Viimati nimetatud periood mäletatavasti lõppes mõlemate, nii töötajate kui ka tööandjate jaoks halvasti ja sellepärast tasub seda aega vahetevahel meelde tuletada.

Kuni palgatõus jääb 6% kanti ja väliskeskkondki joovastuse tekkimist ei soosi, ei lähe me majandus tõenäoliselt uuesti Ameerika mägedele sõitma. Makroanalüütikud hoiatavad küll, et süvenev kvalifitseeritud tööjõu nappus ja sellest tulenev palgasurve võib ettevõtetel tekitada probleeme toodete ja teenuste konkurentsivõime säilitamisega, aga praeguses mõõdukas ulatuses on see stress ettevõtjatele enamasti pigem edasiviiv kui hävitav.

Peale ütluse „kui ümberjagamine on ainus idee, siis ideed tegelikult ei ole” sobib Eesti praeguste olude kohta ju kasutada ka ütlust „kui tööjõumaksude langetamine ja võõrtööjõu kasutamine on ainsad ideed, siis häid ideid tegelikult ei ole”. Töötajate palgatõusuootus kipub vahel olema ebareaalselt suur, aga ettevõtjad jällegi kipuvad olema liiga pirtsakad: ei taha töötajate koolitamisega või töökorralduse muutmisega vaeva näha, vaid otsivad tööturult n-ö töötajaid-valmistooteid. Alternatiive – näiteks julgemat praktikantide võtmist, vanemaealiste palkamist või paindlikuma tööaja pakkumist – ei kasutata Eestis nii palju kui võiks, kuigi just need leevendaksid mõnegi ettevõtja tööjõumuret.

Keskmise sissetuleku lõksust, kus Eesti juba mõnda aega sipleb, ei pääse välja väga kiiresti ega üksnes 1990-ndatel ja 2000-ndatel omaseks saanud võtetele lootes. Positiivne on samal ajal see, et kui buumieelse palgatõusu tempos oli ettevõtjatel enam-vähem lootusetu tööviljakust tõsta, siis praeguse palgatõusu tempos mitte.