Juhtkiri: ettevaatust, toidulisandianarhia!

Eesti Päevalehes täna ja eelmisel nädala ilmunud artiklid toidulisanditest näitavad, et riik ei suuda meid ohtlike „tervisetoodete” eest hästi kaitsta. Lihtne on oma päris või kujuteldavale terviseprobleemile lahendust otsides sattuda toidulisandile, millega võib oma tervisele hoopis halba teha.

Osa lahendust oleks veterinaar- ja toiduamet (VTA) paremini tööle panna. VTA tööpõld on siin muidugi tohutu suur, kontrolliorganina tegutsedes pole võimalik seda isegi kümme korda suurema rahastamise ja koosseisuga täielikult katta. Praegu kontrollib VTA aastas keskmiselt 15 toidulisandi koostist, aga maaletoojad ja turustajad registreerivad müügiks sadu uusi tooteid aastas. Enamiku puhul usaldab VTA seega maaletooja esitatud dokumentatsiooni. See võib näida kergemeelse lähenemisena, aga näiteks Rootsis, Suurbritannias, Hollandis ja Austrias puudub üldse kohustus riiki toidulisandite turuletoomisest teavitada.

Kuna pakutavaid toidulisandeid on nii palju ja tuleb aina juurde, siis peaksid VTA ja ka tervise arengu instituut senisest aktiivsemalt teavitama tarbijaid toidulisandite võimalikest ohtlikest mõjudest: häälekalt tuleks teada anda Euroopa toidu- ja söödaalase kiirhoiatussüsteemi ja muude kanalite kaudu saabuvast infost ühe või teise toidulisandi puhul ilmnenud ohtude ja kõrvalmõjude kohta. Praegu on kõikvõimalike seemnete, tinktuuride, tilkade, pulbrite, tablettide, salvide jms turustajate müügijutt liiga domineeriv, see vajaks tasakaalustavat jõudu.

Kõikvõimalike toidulisandite turustajate müügijutt on liiga domineeriv, see vajaks tasakaalustavat jõudu.

Tehku ametiasutused mida tahes, inimestel tasub igal juhul meeles pidada, et peamine kaitseliin toidulisandite soovimatu mõju eest – olgu siis tervisele või rahakotile – peavad olema nemad ise. Soov saada mingit ainet süües hõlpsasti tugevamaks, ilusamaks, targemaks või tervemaks on muidugi äärmiselt inimlik, aga tuleb teadvustada, et maailm on täis ettevõtjaid, kes üritavad selle soovi pealt kasu lõigata ja püüavad teha tooteid, mille kasumimarginaal on suurem kui tavalisel toidul. Mõne toidulisandi puhul on ilusad lubadused tõesemad, mõne puhul eriti mitte, aga isegi kasulikku ainet on lihtne liiga palju annustada, kui seda tarbijale tööstuslikult ette antakse.

Ka kaubanduskeskustes järjest nähtavamaks muutuvad tervise- ja mahekaupade kauplused võiksid olla vastutustundlikumad ning lähtuda kaubavalikut kujundades ja annuseid soovitades peale isehakanud tervisenõustajate ka arstide ja teadlaste seisukohtadest.