Idas, s.o Venemaal tegevuse laiendamine, kõlab mõistagi riskantsemalt ja küllap ongi, aga ka läände, eriti Suurbritanniasse laienemisel on omad riskid. Keegi ei tea ju täpselt, millise jälje Brexit ärile jätab, kui Suurbritannia lahutus EL-ist lõpule saab viidud.

PRFoods ei ole jäänud oma rasva praadima, vaid julgelt tegutsenud, avanud endale uusi turge ja võimalusi.

Kui vaadata suurt pilti – Eesti otseinvesteeringute statistikat –, siis Euroopa Liidu riikidesse tehtud investeeringuid on umbes 20 korda rohkem kui Venemaale, 5,3 miljardit eurot 270 miljoni euro vastu. Mõlemad suurenevad. Põnev oleks teada, milline on Küprose firmadesse investeeritud 1,3 miljardi euro lõplik sihtpunkt. Päris „valge vares” EVR Cargo juhtkond Venemaale investeerimise ideega igatahes ei ole. Kuhu mujale olekski sel transiidifirmal kahjumist pääsemise nimel investeerida? Näiteks Hispaania või Briti raudteevedude turule minek oleks võib-olla suuremgi avantüür kui küsimärgi alla sattunud vaguniäri Venemaal. Midagi Eesti Energia Utah’ seiklusega sarnast.

Paljudes Eesti majandusharudes on pööre läände õnneks lihtsam kui transiidi- ja raudteeäris. Eks oli ju siinne kalatööstuski kunagi Vene turu vang, aga seal saadud valusate kaotuste sunnil on leitud uusi turge, võimalusi oma kaupa kallimalt müüa. Ka PRFoods on hea näide sellest, kuidas täiesti „tavalise” tegevusalaga Eesti ettevõte saab endale uusi turgusid ja võimalusi avada. Ettevõtte nõukogu esimehe Indrek Kasela sõnul tuleb selleks „jalad kõhu alt välja võtta ja mõelda, mida meil maailmale müüa on”. Abiks on olnud seegi, et PRFoods on keskmisest Eesti ettevõttest märksa julgemalt omakapitali kaasanud, ta ei ole jäänud oma rasva praadima, vaid muutunud igas mõttes rahvusvaheliseks firmaks. Ettevõtjad, õppige ja tehke järele!