Paavst Franciscus suudab suurepäraselt näidata kristluse inimlikku palet ja mõjub nõnda värskemalt kui EELK, kel tasuks eeskuju võtta.

Kohe pärast seda, kui kardinalide konklaav oli ta Kristuse maapealseks asemikuks kuulutanud, jahmatas Franciscus oma leebe suhtumisega homoseksuaalsusse. „Kui keegi on gei ja otsib Jumalat ning tal on hea tahe, siis kes olen mina, et tema üle kohut mõista?”

Jahmatama panevaid avaldusi on pärast seda tulnud järjest. Ta on manitsenud hoiduma soovimatutest rasedustest ja „mitte sigima nagu küülikud”. Ta väidab, et paradiisivärav on avatud ka ateistidele, ning on võtnud eraviisiliselt vastu ja emmanud transsoolist katoliiklast. Paavst kutsub üles kergendama aborti teinud naiste naasmist kiriku rüppe ning leevendama uuesti abiellumisele kehtivat keeldu. Kõik need mõtteavaldused on talle mõnes Vatikani ringkonnas toonud Franciscus Reformija hüüdnime.

Paavst seisab ka kliimamuutuste vastase võitluse esirinnas ning kutsub üles pagulaskriisis seadma esiplaanile põgenike elud. Kui siia lisada kriitika mõlemast punktist teisiti arvava USA presidendi Donald Trumpi kohta, pole raske mõista paavsti populaarsust noorsoo hulgas.

Mitte et tal lihtne oleks. Märkimisväärne hulk katoliiklasi (USA vabariiklaste seas näiteks 55%) leiab, et paavst on „liiga liberaalne”. Üle poole katoliiklastest elab arengumaades, kus, eriti Aafrikas, eelistatakse modernsete uuendusteta katoliiklust. Nõnda ei käi sõnad ja tegelik edasiliikumine alati käsikäes.

Ikkagi toob paavst Eestisse sõõmu värsket õhku ja näitab kristluse inimlikku palet. Eesti evangeelsel luteri kirikul on sellega praegu raskusi. Ehkki kirikuõpetajate seas on palju suure südamega inimesi, mõjuvad kiriku sõnumid arusaamatult kitsarinnalisena. Paavst Franciscuselt näiteks ei ootaks nõuet kirjutada ilmaliku riigi põhiseadusesse sisse abielu olemus, küll aga kuulutaks ta Jumala armastust kõikidele. Võiks võtta eeskuju.