Eesti põhimaanteed on praegu paremas seisus kui mõnikümmend aastat tagasi, sõidukid on mugavamad ja kiiremad, reisirongindus tegi äsja suure hüppe paremuse poole. Sidevahendid on nüüdseks palju võimsamad ja kättesaadavamad, kui 1990. või isegi 2000. aastal enamik meist unistadagi oskas. Elame, nagu öeldakse, globaalses külas ning suuremas osas Eestist on maailm interneti kaudu kohe kättesaadav ja ka füüsiliselt on paljudesse maailma paikadesse suhteliselt lihtne jõuda (ja sealt tagasi tulla).

Ent maaelu uut õitsengut pole need maal elamist soodustavad muutused seni kaasa toonud. Linnast maale kolinud entusiastlikke peresid ja kaugtöö tegijaid leidub, aga nad on endiselt erand, mitte massiline nähtus. Üldiselt läheb hoopis samamoodi nagu Prantsuse antropoloog Claude Lévi-Strauss pani tähele 1938. aastal oma Brasiilia ekspeditsioonil – sidevahendite areng on toonud ääremaadele varasema aeglase arengu asemel taandarengu. „Ajal, mil ainus võimalus oli sõita hobusega, kardeti vähem reiside pikenemist päevade või nädalate asemel kuudele ning ei tõrgutud rändamast paigus, kust ainult muul võis läbi pääseda.”

Argumente, et suures linnas elada, on endiselt palju. Maalt linnas käia on küll mugavam kui vanasti, aga pidevalt linnas või selle lähedal elamist peab enamik inimesi seni siiski paremaks valikuks.

Sellest hoolimata võiksid riik ja vastutustundlikud ettevõtted püüda ääremaastumist pidurdada, mitte sellele kaasa aidata. Tsentraliseerimise asemel tuleks mõelda hoopis sellele, kuidas lisada mõne väikelinna ametiasutusele üleriigiliste või teiste ametkondade funktsioone, et seda ei peaks töö vähesuse tõttu sulgema. Jooksva kasumi kõrval peaks rohkem mõtlema ka kohaliku elu edendamisele nõnda, et seal jätkuks maksujõulist nõudlust tulevikuski. Tühjade tagamaadega Eesti on kergesti haavatav Eesti. 1