Siseminister Mart Helme nädalavahetuse pilked Soome peaministri Sanna Marini kohta olid midagi nii matslikku, et neid olnuks piinlik väljendada isegi poetaguses võpsikus. Paraku kõneles end senjööriks nimetava poliitiku suu kaudu ka Eesti riik.

Jah, ta solvas ka sinu eest, kes sa varem uskusid, et siseministri partei räägib just ühiskonna haavatavamatest kihtidest pärit valijate eest. Ükski tagantjärele seletus ei suuda siluda tõsiasja, et ta halvustas ühiskonda, kus „müüjatüdruk” võib kuhugi jõuda.

Tema suu kaudu naeruvääristasid hõimuvendi ka sina, kes sa tänad soomlasi nende vereohvri eest meie vabadussõjas ja imetled naabrite vaprust talvesõjas. Nüüd näitas minister, et kõik see ei loe midagi, sest niikuinii on nad „punaste” ees hääletult alistunud.

Ühe ministri edevuse pärast kannatab igaüks, kes soomlasi oma sõbraks peab.

Siin on kõik nii vale, kui üldse olla saab. Soome peaministri elegantne oskus allapoole-vööd-rünnakut enda kasuks toimima panna kõigest võimendab alandustunnet.

Aga tühja sest Helmest. Ta ju teeb seda kogu aeg. Toob ohvriks kelle tahes, iga eestlase, peaasi, et ise tähelepanu pälvida. Ühe poliitilise spektri ääres oleva veidrike seltskonna jaoks võib sellist käitumist ehk mõista.

Ent kes küll seletaks valitsusjuhi pärani kinni silmi? Peaministri jaoks ei tohiks tulla miski üllatusena. Uudsena kõlabki vahest ainult see, et seekord suutis ühe Helme bravuuritsemine tekitada nii kajava resonantsi ka välismaal.

Kriisi peasüüdlane on peaminister Jüri Ratas, kes näitab ennast ohvri, mitte valitsusjuhina.

Muidugi võib ta pidada võiduks ehk sedagi, et küll rohkete „kui-dega”, ent siiski oli Helme valmis oma liialeminekut möönma. Ent kui Ratas nõustub nii väikese järeleandmisega, käitub ta nagu tüüpiline perevägivalla ohver. Täna jättis löömata, äkki ongi heaks muutunud?

Kui soomlaste ees on häbi, siis Ratase pärast lihtsalt piinlik. Siseminister näitab meid ootuspäraselt ärpleva matsina, peaminister aga mannetu, alistuva ohvrina. Raske on isegi hinnata, kumb on hullem, ühe üle- või teise alaväärsuskompleks.

Stockholmi sündroom on muidugi tõsine asi. Eile kõlistasid Helme-Ratas jälle klaase nagu vanad sõbrad kunagi. Jälle on möödumas üks hea kriis, mida üks südametunnistusega ja võimekas juht kasvõi eesti rahva eneseväärikuse taastamiseks ära kasutaks.