Juhtkiri: Hea tahe on pime
Milline on riigilt oodatava toe ja korjanduste-heategevuse õige vahekord? Need on igavesed, kuid vägagi praktilised küsimused, sest alati jääb neid, kelleni abi ei jõua. Ainult kõige põikpäisemad libertaarid võivad arvata, et riiklikku sotsiaalhoolekandesüsteemi pole üldse vaja. Teisalt suudavad inimeste enda algatused teinekord hädasolijate elu tõesti oluliselt muuta.
Üks selliseid on ihtüoosihaige poiss Kaido, kellele appi tulnud annetajad tegid algul annetusi vannitoa tarbeks, sest raske nahahaigus ihtüoos vajab rohket kreemitamist ja vanni on pidevalt vaja. Kui tavaliselt koguneb korjandusega liiga napilt raha, siis Kaido puhul ületas annetuste summa oluliselt ootusi ja ülejääk läheb tervenisti haige poisi nigelavõitu elutingimuste parandamiseks. Ta saab uue maja.
Järelikult võib annetustel väge olla küll. Ometi ilmus alles sügisel ajakirjanduses lugu täiskasvanud ihtüoosihaigest Rainist, keda tegi murelikuks kavandatav riiklik töövõimereform, mis pole veel riigikokku jõudnud. Uus seaduseelnõu pidi asendama töövõimetuspensionid töövõimetoetusega, mis oleks 320 eurost alles jätnud 160 – olukorras, kus niigi suur osa tema rahast kulub nahahooldusvahenditele.
Korjandused-annetused annavad küll siin-seal tulemusi, kuid paraku kipuvad need tulemused olema üsna juhuslikud. Üks ihtüoosihaige saab tuge kuhjaga, teine seevastu satub täbaramasse olukorda.
Heatahtlikud inimesed võivad hea teavituse ja õnneliku juhuse korral jõuda tõelise abivajajani, kuid teatud määral on hea tahe ka pime, sest paljusid hädasolijaid ei nähta ega kuulda. Eks ole ju teada-tuntud tõsiasi, et loomade varjupaigad saavad suhteliselt palju annetusi, mõni teine koht aga ei tule inimestele meeldegi.
Ehkki annetused on üksikjuhtudel väga edukad, ei saa need asendada riiklikku poliitikat, sest korjanduskampaaniad toetuvad inimeste küllaltki kõikuvatele emotsioonidele.
Korjandustega on püütud lahendada muidki riiklikke muresid: näiteks Ukrainas kogutakse raha relvajõududele ja Eestis annetas rahvas kunagi ammu allveelaevade ostuks. Kuid nii üks kui ka teine juhtum näitas rohkem riikliku poliitika puudujääke kui pakkus püsivat alternatiivi.
