JUHTKIRI: Heategija pantvangid

Eaka tallinlanna juures, kes omal jõul hästi toime ei tulnud, käis kaks korda nädalas linna hooldustöötaja. Et aidata poest sisseoste teha, koristada. Nüüd elab see vanadaam Svetlana Trošina kodupansionaadis, millest kirjutas üleeilses Eesti Päevalehes põhjaliku loo kolleeg Kadri Ibrus. Ehk siis asutuses, mida prokuratuur kahtlustab kelmuses.

Nimelt loovutavad kliendid oma korterid Trošinale, kes vastutasuks lubab tagada hoole elu lõpuni. Algusajal katsetas sellist äriskeemi – teie annate meile kinnisvara, meie teile hoolt elu lõpuni – ka luksuslik Villa Benita, kuid loobus, sest see polevat olnud piisavalt selge ja läbipaistev.

Olla väikeses erapansionaadis, kus sinuga räägitakse emakeeles, võib tunduda eakale vene prouale parem. Kuid puudub garantii: mis saab, kui pansionaat peaks uksed kinni panema? Või kui teenuse kvaliteet käib alla ja tahaks kohta vahetada? Raha ega korterit ju enam pole. Ollakse pantvangis.

Kõnealune juhtum tekitab küsimusi Eesti hooldekodude kohta laiemalt. Keskmine vanaduspension on 304 eurot kuus. Ööpäev Iru hooldekodu kahe-kolmeses toas maksab 22 eurot. Merivälja pansionaadis maksab kuu aega kaheses toas 700 euro ringis, üheses 800–900 eurot. Ja sinnagi on järjekord. Villa Benitas maksab koht kaheses toas 1410 eurot kuus.

Kohalik omavalitsus katab vaid nende kulud (odavamat sorti asutuses), kel pole lapsi. Ülejäänutel on kaks võimalust: vahe pensioni ja hooldekodu koha maksumuse vahel peavad katma kas lapsed-pärijad või enda kinnisvara müük-väljaüürimine. Aga mis siis, kui hoolt vajav vanainimene elab väikeses kohas, kus kinnisvara suurt ei maksa? Ja kui teises linnas elav poeg või tütar töötab küll pikki päevi, kuid teenib alla keskmise palga? Kolida poja-tütre juurde? Aga kui tal on endalgi lapsed ja väike korter?

Selge, et lähedaste hooldekodusse saatmine on armastava lapse jaoks viimane valik, mida enamik ei langetagi, aga see ei tähenda, et hooldekodude ja nende rahastamise süsteem ei peaks olema õiglane ja kestlik. Praegu pole see kumbagi. Vananeva rahvastikuga ühiskonnas ei saa see tugineda pelgalt lastele ja kinnisvarale, vaid mängu peaks tulema ka kindlustus.