Vastus küsimusele, miks Eesti ise ei määra siin Danske tekitatud kahju eest väärilist trahvi, on lihtne, aga kurb. Eestis kehtivad trahvimäärad on palju leebemad kui paljudes teistes riikides. Pikka aega oli rahapesuga seotud rikkumiste eest Eestis võimalik trahvida maksimaalselt 32 000 euroga ja 2017. aasta teisest poolest kuni 400 000 euroga, aga Danske loo mastaape arvestades on seegi vähe. Peale selle tuleb trahv määrata rahapesuasjade jaoks sobimatult lühikeste aegumistähtaegadega väärteomenetluse raames.

Ameerikas asju ajades tuleks Helmel seetõttu soolotsemisest hoiduda, mitte olla naiivne ja mitte teha kahtlasi saladiile.

Rahapesu tõkestamise seadusi on muidu küll tihti täiendatud ja finantsinspektsioon on korduvalt pannud ette tõsta ka trahvid tõeliselt mõjuvaks, aga tulemuseta... Ja nüüd olemegi olukorras, kus Danske trahvist osa saamiseks on peamine lootus teha mingi diil ameeriklastega, kes trahvide suurusega enamasti ei koonerda.

Seda arvestades võiks öelda, et rahandusminister ajas sel nädalal Danske afääri asjus New Yorgi advokaadibürood külastades õiget asja. Iseküsimus on see, kui reaalne ikkagi on panna USA-d Eestiga trahvimiljoneid jagama, kui on puhtalt Eesti enda seadusandjate viga, et me praegu ise Dansket vääriliselt trahvida ei saa. Samuti tekib küsimus, mida peab Eesti selle eest Ameerikale vastu andma ja kas see ei lähe põhiseadusega vastuollu. Põhiseaduse järgi on Eesti riigil kohustus kaitsta oma kodanikke nii kodu- kui ka välismaal – Helme võimalikud erikokkulepped USA võimudega võivad seda paragrahvi rikkuda.

Ameerikas asju ajades tuleks Helmel seetõttu soolotsemisest hoiduda, mitte olla naiivne ja mitte teha kahtlasi saladiile. See pole paraku teema, kus toimivad „lihtsad lahendused”. Ei tohi ka jääda üksnes Danske asjus Heraklest mängima, vaid tuleb tagada Eesti kogu rahapesuvastase arsenali ajaga kaasas käimine. Näiteks trahvid on endiselt normaalsele tasemele tõstmata, kuigi vastav seaduseelnõu valmis juba eelmise aasta sügisel.