JUHTKIRI | Helme kriisiüksuse eelnõu on toores
Siseminister Mart Helme unistus võimsast sisejulgeoleku kriisiüksusest, nn kriisireservist sai tagasilöögi, kui kaitseministeerium keeldus selle loomise eelnõu kooskõlastamast. Pole tavatu, et üks või teine ministeerium kritiseerib mõnd seaduseelnõu, aga praegune vastasseis on põhimõttelisem ja suurema kaaluga kui enamik teisi.
Siseministeeriumi argument reservi loomise poolt on kergemini mõistetav: avaliku korra rohke rikkumise või muu kriisi korral võib politseil kiiresti abijõudu vaja minna. Sellise kriisi parim näide on küll juba 13 aasta kaugusele jäänud pronksiöö, aga mõni Eesti-sisene või -väline tegur võib ju säärase olukorra uuesti põhjustada.
Kaitseministeeriumi vastuväited praegusel kujul kavandatavale kriisireservile ei kõla sama dramaatiliselt, kuid see ei tähenda, et need poleks olulised või arukad. Vastupidi, kaitseministeeriumi nimetatud puudusi ja vastuolusid lahendamata ei ole õige sellist reservüksust luua.
Alustuseks on vaja selgeks vaielda, kas siseministeeriumi muret saaks lahendada olemasolevate jõududega – abipolitseinike või kaitseliiduga.
Esiteks tuleks selgeks vaielda, kas siseministeeriumi muret saaks lahendada koostöös mõne olemasoleva organisatsiooniga – eelkõige abipolitseinike või kaitseliiduga. Kaitseminister Jüri Luik väidab, et saab, ja toob näiteks koroonakriisi aja. Siseminister Helme väidab, et ei saa, ja meenutab pronksiööd, kus kaitseliidu (ja kaitseväe) kasutamisest olevat teadlikult hoidutud. Ent tegelikult ei jäänud kaitseliitlased pronksimässu ajal avaliku korra tagamisest päris kõrvale. Pealegi sai Eesti tolle kriisi ohjeldamisega nendetagi hakkama.
Kriisireservüksuse käsuliin on teine teema, mis tuleb üle vaadata. (Eeldusel, et eelmise küsimuse puhul üldse jõutakse konsensusele, et niisugust kriisiüksust on Eestile vaja.) Praeguse eelnõu järgi oleks 1200-pealise üksuse rakendamine politsei- ja piirivalveameti peadirektori otsustada, kusjuures seadus ei seaks erilisi piiranguid, mis otstarbel seda teha tohib. Kahtlemata oleks selline käsuahel operatiivne, ent annaks ka ühele ametkonnale väga suure võimu. Kriisiüksuse kokkukutsumise otsustustasand ei peaks olema kaitseväe kogunemise otsustamisest nii palju madalam. Mitu pead on ikka mitu pead ja väikses Eestis saab otsuseid kiiresti teha ka veidi pikema käsuahela korral.
