Esimene juhtum oli 2014. aastal, kui ta opositsioonis olles nõudis, et Jürgen Ligi astuks tagasi, sest ta nimetas haridusminister Jevgeni Ossinovskit „sisserändaja pojaks”. Ligi astuski mõni päev hiljem tagasi, öeldes: „Mulle on Eesti riik tähtsam kui minu ametikoht” ja „Astun tagasi selleks, et valitsusel oleks rahulikum edasi töötada.”

Teine juhtum oli 2017. aastal, kui Ratas eelmise valitsuse peaministrina laskis Mihhail Korbil riigihalduse ministri ametist tagasi astuda, sest ta ütles Haapsalus ühel esinemisel, et pole Eesti NATO-liikmelisuse poolt, vaid eelistaks sellist kaitsevõimet, nagu on Soomel. Korb ütles tagasi astudes, et minister ei tohi nii ebaselgelt väljenduda nagu tema, ja Ratas tunnustas tema „riigimehelikku otsust”.

Korbi tagasiastumises oli suur roll Isamaal, kelle eesotsas oli toona juba mõni nädal olnud Helir-Valdor Seeder. Nüüdseks on Seeder kahjuks mandunud samasuguseks vorstipoliitikuks nagu Ratas ja Helmed. Seeder soovitas, et „Helme väljaütlemisi tuleb teadlikult ignoreerida”. Koalitsiooni koos hoidmiseks võib sellest ju abi olla, aga laiemas plaanis on küüniline ja ühiskonnale kahjulik hoida ministriametis kedagi, kelle juttu ei tohi tõsiselt võtta.

Ratasel on kaks väärikat valikut: vabastada Helme ametist või astuda ise tagasi. Kui Ratas seda ei tee, on Isamaal üks väärikas valik.

Mart Helme vääratas oma intervjuus hea tooni ja koalitsioonilepingus deklareeritu vastu nii seksuaalvähemustest kui ka Venemaa-poliitikast rääkides. Vääratas piisavalt palju, et kriitikutele endast kui ministrist puhkust anda. Olgu valitsus konservatiivne või liberaalne, mingil juhul pole Eestis vaja juurutada tava, et ministrid otsekui kleepuvad oma ameti külge.

Ratasel on kaks väärikat valikut: vabastada Helme ametist või astuda ise tagasi. Isamaal on üks väärikas valik: lahkuda koalitsioonist, kui Ratas Helmet ei vabasta. Ent Helme ministriametist tagasi astuma sundimine ei tee kummastki kangelast, vaid võrdub elementaarse hügieeniga. Kui ühe ministri sõnadest tekib alatasa palju pahandust, pole asi publiku arusaamisvõimes (nagu EKRE väidab), vaid ministri väljendusoskuses ja -tahtmises.

Jaga
Kommentaarid