Seekordne hääletamata jätmise taktika lihtsustas Helmes kahtlevatel koalitsioonisaadikutel oma südametunnistusega kompromissi tegemist, aga suur ime oleks, kui koalitsioonis Helme(te)st peagi järgmist tüli ei tõuseks. Nende järgmise jutusaateni raadios on jäänud alla nädala... Jüri Ratas võib ju pajatada, et koalitsioon on tegus, aga tegelikult raisatakse kõvasti riigi raha, kui enam-vähem iga kuu kulub tipp-poliitikutel mitu päeva sääraste tülide klaarimiseks.

Asi pole nüüdseks üksnes Helmete isikus, vaid ka nende pereparteiks muudetud EKRE suutlikkuses täita riiklikult olulisi ametikohti asjalike inimestega. Eilse seisuga vajab EKRE-l täitmist juba kaks ministrikohta.

Nii mõnigi rahvuskonservatiivne idee lendab madalamalt, kui võiks, sest EKRE juhtimine on liiga ühe pere keskne.

Keskkonnaministri ametisse on Helmetel kandidaat olemas – Rain Epler. Kuid tema isik ei vaimusta isegi kõiki Helmete erakonnakaaslasi. Ühest küljest räägib see klaaslae puudumisest, kui keskharidusega ja poliitiliselt tundmatu inimene katapulteerub ministriks. Teisalt võiks tuliste metsavaidlustega tegelema hakkaval isikul ikkagi keskkonnaküsimustes autoriteeti olla. Epleril, rahandusministri nõunikul, on seni pelgalt Helme etturi maine.

Siseminister Mart Helme astus eile ise tagasi, sest tal olevat „saanud kõrini”. Tema mantlipärijat on EKRE-l veel raskem leida. Tähtis ametikoht tuleb nüüd ju juhtperekonnast välja anda, kui just Moonika Helme ei taha ministritööd proovida.

Ühelgi teisel erakonnal pole ministrikohtade täitmine kulgenud nii vaevaliselt kui EKRE-l. Nüüd, kus EKRE on üle pooleteise aasta valitsusse kuulunud, võiks kandidaate olla küllaga, sest nagu Martin Helme laupäeval erakonna volikogu ees kiitles: „Iga päev, kui me oleme võimul, me taastoodame iseenda edasist võimul olemist läbi väga erinevate asjade.” Ometigi napib EKRE-l ministrikandidaate, keda hinnataks ka väljaspool truud fänniklubi. Kas Eestis on vähe rahvuskonservatiive või on viga poliittootes, mida Helmed rahvuskonservatiivse pähe pakuvad? Pigem on viga tootes ja selle ühe perekonna keskses juhtimises. Nii mõnigi rahvuskonservatiivne idee lendab seetõttu madalamalt, kui võiks.