Ahto Lobjakas Foto: Jaanus Lensment

Möödunud nädalal riigikogu 100. sünnipäeval peetud kõnes kuulutas riigikogu esimees Henn Põlluaas, et tunda olevat positiivsete muutuste hõngu. Kellele positiivsed muutused, kellele tõsine põhjus häirekella lüüa. Märgatavas osas Eesti ühiskonnast on hiljutine Vilja Kiisleri ja Ahto Lobjaka „tasakaalustamise” lugu vallandanud mure demokraatia ja sõnavabaduse tuleviku pärast Eestis.

Kui EKRE ja tegelikult kogu valitsus ikka päriselt kogu Eesti rahvast ja demokraatiast hoolib, ei tohiks sellest üleolevalt mööda vaadata. Nii ERR-i eetrist n-ö omal soovil lahkuv Lobjakas kui ka Postimehest samal moel taandunud Kiisler kuuluvad nende arvajate sekka, kellega ka päris- ja pseudorahvuskonservatiivsusest kauged inimesed tihti üldse ei nõustunud. Ometi andis nende ajakirjanduslik tegevus – eriti tagantjärele vaadates – kindlustunde, et Eestis eksisteerib sõnavabadus, mida ükski poliitiline muutus ei väära. Et pätsilikku või putinlikku vaikivat ajastut Eestisse ei tule, moodustagu valitsuse mistahes erakonnad.

„Tasakaalustatumat” käsitlemist väärivad poliitikud siis, kui nende retoorika ja teod on tasakaalukamad. Vaikiv ajastu teeks Eestile kahju.

ERR-i juhatuse esimees Erik Roose on kinnitanud: „Ohtu ajakirjandusvabadusele või ajakirjanduslikule sõltumatusele vähemalt avalik-õiguslikus ringhäälingus ei ole ega tule.” Selline jutt ei kõla veenvalt, kui kahe uude valitsusse ja eriti EKRE-sse väga kriitiliselt suhtuva ajakirjaniku töölt lahkumine langeb just sellesse aega, kus EKRE esimees ja kohe siseministrina tööle hakkav Mart Helme räägib lootusest, et vabadusi kasutatakse vastutustundlikult. Otseseid keelde-käske polegi ajakirjandusvabaduse tapmiseks alati vaja, sest ka vaimne surve ja rahalised mured võivad mõnel juhul käivitada enesetsensuuri.

Oleks oodanud, et ERR-i kui poliitilisele survele riikliku rahastuse kaudu kõige hõlpsamini allutatava meediaorganisatsiooni juhtkond astub sõnavabaduse kaitseks otsustavalt välja. Parafraseerides Mart Helme sõnu eilsest raadiosaatest „Räägime asjast”: tuleb anda kogu sellele poliitikute kambale, kes tuld ja tõrva ajakirjanike suhtes pritsib, märk, et „tasakaalustatumat” käsitlemist ei tule enne, kui nende retoorika ja teod muutuvad tasakaalukamaks.