Ja selle tulemus? Ikka paneb küsimus, mis saab meist Vene gaasitarnete katkemise korral, suure osa Euroopat värisema ja takistab toetamast Ukrainat, kes seisab vastu Vene agressioonile. Näiteks ütleb äsja Kölni ülikoolis tehtud uuring, et Soome hakkaks Vene embargo korral gaasidefitsiiti tundma esimese EL-i riigina. Juba esimesel kuul, sest Soomel pole suuri gaasihoidlaid ja 100% tema gaasist tuleb Venemaalt. Kas põhjanaabrid on oma energiapoliitikas naiivsed või võib seda nimetada hoopis soomlaslikuks rahuks, mis põhineb usul, et Venemaa ei saa endale lubada Euroopale gaasi müümise lõpetamist? Või usul, et kui ta seda ka teeb, siis elatakse talv ikka üle?

Sakslaste uuringu kohaselt saaks Eesti gaasitarbimist koomale tõmbamata hakkama kuus kuud. Meie oma majandusministeerium seevastu väidab, et Vene tarnete peatumise korral jätkuks Eestil maagaasi ainult viieks päevaks – tegelikke varusid meil väidetavasti pole, sest Lätisse Inčukalnsi mahutisse varutud gaas kuulub Gazpromile. Selline jutt kõlab paanikaõhutamise moodi, sest küllap leitakse juriidilisele probleemile lahendus, kui Venemaa tõesti gaasitarned peatab. Peamine on see, et gaas asub siinpool EL-i piiri meie vastu sõbraliku riigi hoidlas.

Hädaolukorra seaduse järgi peavad kaugküttesüsteemi ja -võrgu toimepidavuse tagama meie kohalikud omavalitsused. Mõned on selleks valmis paremini, mõned halvemini. Osal gaasiga kaugkütjatel on võimalik kasutada selle asemel ka vedelkütuseid. Küllap on teisedki EL-i riigid gaasidefitsiidiga toimetulemiseks mingil määral valmis. Raske uskuda, et näiteks sakslaste toimepidavuse plaanid on ainult tühi jutt.

Hirmul, et Vene gaasitarnete peatumine või vähendamine tekitab Euroopas ületamatuid probleeme, on suured silmad. Sellega, kui talvel tuleb mõned kuud harjunust kümmekond kraadi jahedamas toas kannatada, saab hakkama – 1990-ndate alguses prooviti seda Eestis ja teistes Ida-Euroopa riikides mitme aasta vältel.