Sellest on kahju. Poliitilise kemplemise jälgimises võib ju küll olla oma võlu, aga ainult mingi piirini. Praegu on see piir ületatud, sest koalitsioonipartnerite vastuolude ja valimiskampaania tõttu on Jüri Ratase valitsus töötanud tühikäigul juba vähemalt aasta. Kraaklemise jätkamise asemel võiksid poliitikute käed nüüd sügeleda riiki edasi viiva töö järele. Aga ei. Näib, et Ratasele nagu ka omal ajal Taavi Rõivasele hakkas võim pähe ning ta usub, et Eestis on ainult peaministri ametikoht talle piisavalt väärikas (kuigi isegi Edgar Savisaarel kõlbas minna Andrus Ansipi valitsusse majandusministriks). Tööbüroo Isamaa direktor Helir-Valdor Seeder aga haistab olukorras võimalust pressida oma erakonnale välja palju rohkem mõju ja ametikohti, kui see valimistel välja teenis.

Reformierakonna juhile Kaja Kallasele saab ette heita, et välistades ühemõtteliselt EKRE, välistas ta ka ühe võimaliku koalitsioonivariandi ja halvendas oma positsiooni Keskerakonna ja Isamaaga läbirääkimisel. Teoreetiliselt küll, aga praktikas ei oleks oravate ja EKRE „abielu” lihtsam toimima panna kui Reformi- ja Keskerakonna oma. EKRE-t juhivad ju ainupartei ambitsiooniga tegelased, kes seni pole ennast kuigi koostööhimulisena näidanud. Tõsi, Keskerakonna, EKRE ja Isamaa kombinatsioon oleks ideoloogiliselt veel kummalisem ja raske on näha, mida head võiks sellest nii Keskerakonnale kui ka EKRE-le sündida peale Reformierakonnale ärategemise mõnu.

Isamaa ja SDE kolmikliit ükskõik kummaga – Reformierakonna või Keskerakonnaga – on viimasel ajal tõestanud oma ebatõhusust. Pole alust arvata, et uue riigikogu ajal suudaksid need parteid moodustada efektiivsema valitsuse. Niisiis, võtke heaks või pange pahaks, aga Reformierakonna ja Keskerakonna liit oleks praeguses poliitiliste jõudude vahekorras Eestile parim kombinatsioon. Meenutame taas, et ka veebruarikuise küsitluse järgi eelistas seda liitu enim valijaid.