JUHTKIRI | Hooldekodud ei või muutuda luksuseks
Eilsest hakkasid Eesti vanaduspensionärid saama keskmiselt 9% kõrgemat pensioni. Samal ajal on paljud hooldekodud otsustanud kohatasu suurendada, vahel pensionitõusust palju rohkem. Ettevõtjatel ja omavalitsustel on hinnatõusule arusaadavaid põhjendusi: hooldekodutöötajate palka on vaja tõsta, et leida töötajaid ja tasa teenida uute hoonete ehitamiseks tehtud investeeringud. Koroonapandeemia ajal on hüppeliselt tõusnud ka osa hooldusvahendite hind.
Olgu pandeemia aeg või mitte, hooldekoduteenus ei tohi käia seda vajavatel inimestel üle jõu ega ületada pensionitõusu.
Ent seda koormat ei tohiks täiega lajatada nende kaela, kes vajavad hooldusteenust. Eriti mitte kriisiajal, kui inimeste sissetulekud on löögi all. Hooldekodude pidamine on küll äri, paljud neist ongi eraomanduses, aga riigi ja kohalike omavalitsuste ülesanne on tagada, et teenus poleks seda vajavatele inimestele üle jõu käiva hinnaga.
Eesti Päevaleht kirjutas möödunud sügisel, et omavalitsuste hooldekoduteenuse kinni maksmise praktika vajab ühtlustamist (inimestele soodsamas suunas). Samuti seda, et üldise rahakülvi asemel võiks riik teha rahasüsti eakate hooldusteenuse kättesaadavamaks muutmisse – selge sihi ja tulemusega tegevusse. Need lahendused on praegugi aktuaalsed. Kolmas arutatud võimalik lahendus – hoolduskindlustuse kehtestamine – tuleb paraku vähemalt majanduse kriisist väljumiseni edasi lükata, sest praegu ei suuda ettevõtted enam tavalisigi tööjõumakse maksta.
Hooldekodud on praegu tähelepanu all veel seetõttu, et koroonapandeemias on suurimas ohus just nende elanikud. Seda õppetundi tasub hooldekodude tulevikku kavandades arvestada, aga ei peaks ka üle tähtsustama, sest mõne järgmise haiguspuhangu riskirühmad võivad olla hoopis teised. Pikas plaanis tuleb ikka hoolitseda selle eest, et vanad inimesed, keda oleks hädasti vaja hooldekodusse panna, ei jääks sinna panemata sellepärast, et see käib neil ja nende lastel rahaliselt üle jõu.
Muidugi ei peaks kohalikud omavalitsused subsideerima „tülika vanainimese” eest ära saatmist, kuid sageli on ju hooldusvajadus päriselt nii suur, et mõistliku hinnaga hooldekodu on kõigile parem lahendus. Vana ja haige inimene saab parema hoolduse ning tööjõuline inimene ei pea jääma koju hooldajaks ja samuti paljuski riigi toetustest sõltuvaks.
