See ei ole Eesti e-riigile hea uudis. Meie ID-kaardil pole praegu nn tagaust, mille kaudu riik (või kes tahes tagaukse võtme saab) saaks ID-kaardiga krüpteeritud sidet salaja jälgida või muuta. Selle võimaluse puudumine on näiteks meie e-valimiste müügiargument ja e-residentsuse programmi nurgakivi.

Euroopas võtab uute reeglite vormimine tihti väga palju aega, aga Eesti ei tohi jääda lootma üksnes sellele, et asi sumbub liikmesriikide vahelistesse erimeelsustesse nagu näiteks maksusüsteemide harmoniseerimine. Taotleda tuleb lahendust, mis võimaldaks Eesti ID-kaardile tema tugevuse alles jätta. Paraku paistab, et meil ei ole oma riigiski selle kohta üksmeelt. Näiteks siseministeeriumi asekantsler Erkki Koort ütles intervjuus Eesti Päevalehele, kui jutt läks e-residentsusele, et arvestades soovi kasutada seda kuritegelikel eesmärkidel peab riigil olema võimalik sõnumisaladust piirata ning kuritegu tõkestada ja avastada.

Juhul kui Eesti saab tõesti palju e-residente, läheb Eesti riigil kui digi-ID väljaandjal raskemaks tagada, et kõik e-residendid oleksid enam-vähem ausad inimesed. Ühtlasi suureneb teiste riikide surve saada võimalus ID-kaardi krüpteeringust läbi pääseda. Selle võimaluse pakkumine e-residentide, aga mitte päris kodanike puhul võib esmapilgul tunduda mõistliku kompromissina. Kuid programmi eesmärk – 2025. aastaks on maailmas 10 miljonit Eesti e-residenti – jääks sellisel juhul ilmselt täitmata.

Paljud potentsiaalsed e-residendid pöörduksid krüpteerituse pakkujate poole, kellel on vähem või rohkem hämar taust. Kas see on õiguskaitseorganitele kasulik? Vaevalt. Sellele ja tõhusa taustakontrolli argumendile toetudes tuleb Eesti ID-kaardi omanike privaatsust kaitsta. Privaatsuse eestkõnelejad on varemgi selliseid väitlusi võitnud.