JUHTKIRI | Ida-Virumaa ümbermõtestamine
Ida-Virumaa, eriti Narva on viimastel nädalatel saanud meie riigijuhtidelt palju tähelepanu. 23. jaanuaril lubas president Kersti Kaljulaid Narvas, et sellest linnast saab järgmine suur Eesti edulugu. Valitsus aga teatas möödunud nädalal, et on kiitnud heaks Idu-Virumaa programmi lisameetmed.
Kui pealispinna alla ei piilu, mõjub see väga hästi: Elroni rongiga Narva sõitnud president inspireeris sõnade ja suhtumisega, valitsus saatis raharongi järele. Paraku leidis Eesti Päevaleht valitsuse Ida-Virumaa programmi lähemalt uurides, et see on suurelt jaolt turundustrikk, varasemast parem pakendamine. Uut sisu on ligikaudu 200 miljonit eurot investeeringuid sisaldavas ja aastaid 2017–2020 katvas programmis esialgu pisut alla nelja miljoni euro. Ülejäänu on juba varem kavandatud investeeringud, millest paljude juured ulatuvad eelmise valitsuse aega. Programm sisaldab ka idapiiri väljaehitamise ja kaitseministeeriumi Ida-Virumaa investeeringuid.
Niisiis pole programm üksnes praeguse valitsuse sünnitis ja osa suuri investeeringuid ei puuduta eriti idavirulaste igapäevaelu. Kui täituks regionaalminister Jaak Aabi soov ja järgmise aasta eelarvest eraldataks Ida-Virumaale investeerimiseks u 10 miljonit lisaeurot, saaks juba rääkida ka Jüri Ratase valitsuse enda korralikust panusest.
Idee kõik Ida-Virumaa investeeringud ühte pakendada on valitsusel iseenesest hea, kui ta seda väga propagandistlikult kasutama ei hakka. Teiste piirkondade kohta võiks teha sama arvestuse, et oleks selgem pilt, kes kui palju saab. Riigi investeeringuid tehakse ju paljudest allikatest: kaks miljonit ühest ministeeriumist, kolm teisest, miljon ühest programmist, seitse teisest... Niimoodi ei teki tervikpilti.
Ühest küljest on lisamiljonite Ida-Virumaale suunamine hea, aga teisest küljest on see ka küsitav, eriti Keskerakonna valitsuse ajal. Ida-Virumaa linnad on ju Keskerakonna võimu all ning Narvat ja Kohtla-Järvet pole valitsetud puhtamalt kui Tallinna, pigem vastupidi: linnavõim teeb kõik, et opositsioon täiesti maha suruda ja nullida. Sellises olukorras peitub oht, et Ida-Virumaa programmi lisameetmetest saab hoopis Ida-Virumaa nn katuseraha programm, kus raha jagatakse rohkem käsi-peseb-kätt-põhimõttel kui piirkonna arendamise vajaduste järgi.