Iisraeli rünnakut al-Assadi valitsusvägedele püütakse meeleheitlikult ära kasutada skeemis „Iisrael on al-Assadi vastu, seega on ta Süüria valitsusvastaste poolt, järelikult on Süüria valitsusvastased Iisraeli käepikendus”. Kuidas kasutada Iisraeli demoniseerimist ära avaliku arvamuse kujundamiseks, demonstreeris ühe teise araabia riigi, nimelt Iraagi diktaator kadunud Saddam Hussein 1991. aastal peetud Lahesõjas. Kui algasid USA, brittide ja teiste liitlaste õhurünnakud, vastas Saddam sellele raketilöökidega hoopiski kolmanda osapoole Iisraeli pihta.

Lahesõjas Iisraeli kaardiga tähelepanu kõrvale juhtimine ei õnnestunud, kuid Süüria sõda mõjub polariseerivamalt kui esimene Lahesõda.

Tegelikult on Süüria eripalgelised ülestõusnud vähemalt sama Iisraeli-vaenulikud kui senine režiim. Iisraeli sekkumine võib lihtsalt veidi tugevdada al-Assadi seisundit selle osa süürlaste silmis, kes pole ülestõusu jooksul veel lõplikult poolt valinud – ja neidki on küllalt palju. Mida rohkem Iisrael ründab, seda suurem on tõenäosus, et al-Assad nopib sellest mõne punkti.

Iisraeli rünnak tõmbab tähelepanu Süüria konflikti laiemale tähendusele. Nimelt on Süüria olnud piirkonnas omamoodi mõjutaja, mille roll hakkab paratamatult sõja tõttu muutuma. Seniajani on Liibanoni valitsusvõim sõltunud suurel määral Süüriast ja Hizbullah, mis paljuski määrab Liibanoni kurssi, saanud sealt vajalikku tuge. Kui Assadi võim peaks Süürias varisema, satub ka Hizbullah’ seisund Liibanonis automaatselt ohtu. Uuel Süüria võimalikul võimul, mis tõenäoliselt oleks sunniitlik, pole mingit põhjust šiiitlikke Hizbullah’ sõdalasi toetada. Kontakt Iraaniga, mis on Hizbullah’ teine doonor, aga paratamatult halveneks. Juudi riigil on veidi võita igast variandist.