Foto: Ilmar Saabas

Tegelikult lõhnab asi ju halvasti. Teatavasti nõudis Harju maakohus riigikogu kantseleilt Keit Pentus-Rosimannuse e-kirjavahetust, mis sisaldab Autorolloga seotud märksõnu. E-kirjavahetuse väljanõudmise taotluse esitas kohtule Autorollo pankrotihaldur, et tõendada Rosimannuste seost Autorollo pankrotiga.

Pentus-Rosimannus võitles nõudmise vastu põhiseaduse 43. paragrahviga, mis ütleb, et igaühel on õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Tulemuseta. Ent äsjagi püüdis ta end selle puhul tõsta pankrotisüüs kahtlustatavast hoopis üldise õigushüve eest seisjaks. Seda ei saa Pentus-Rosimannusele keelata, kuigi kui ta on süüst tõesti puhas, võiks e-kirjade tõrkumata üleandmine aidata kiiremini õigeksmõistva kohtulahendini jõuda. Praegune käitumine üksnes süvendab kahtlusi, et tal on midagi varjata.

Riigikogu eri fraktsioonid leiavad liiga kergesti üksmeele, kui mõni pretsedent või seadusemuudatus puudutab otseselt nende õigusi, hüvesid ja sissetulekut.

Huvitav kokkusattumus on seegi, et möödunud aasta 14. augustini riigikogu kantseleid juhatanud Maria Alajõe – poliitikahuviliste hea tuttav president Toomas Hendrik Ilvese Ärma-skandaalist – kehtestas vahetult enne ametist lahkumist riigikogu liikmete elektronpostkasti sisu varundamisele ja säilitamisele (kustutatud kirjadele) üheaastase tähtaja. Pentus-Rosimannusele soodsast ajastusest hoolimata ei ole see otsus kantselei väitel tema vajadustega sugugi seotud ega temast ajendatud. Sel juhul jälitab Alajõed küll tõsine töine ebaõnn: juba teist korda teeb ta enne uude ametisse lendamist hiljem skandaalseks osutuva otsuse. Säilitamise lühikesest, kõigest aastasest tähtajast on rohkem abi pahateojälgede peitmiseks kui serveriruumi säästmiseks.

Pentus-Rosimannuse juhtum näitab, et riigikogu eri fraktsioonid leiavad liiga kergesti üksmeele, kui mõni pretsedent või seadusemuudatus puudutab otseselt nende õigusi, hüvesid ja sissetulekut.