Juhtkiri: In memoriam IRL, 2006–2015
Hinge vaakujast pole ilus halba rääkida, kuid paraku saadab ta enne reitingute nullile lähenemist korda hulga hulle asju. Alustame enda omade mitteparteilistele kohtadele toppimisest. Kas Liisa Pakosta oleks saanud võrdse kohtlemise volinikuks ilma parteilise „õhutoetuseta”? Kas Jaak Aaviksoo oleks võitnud TTÜ rektori valimised ka ausas konkurentsis? Mõlemad on võimekad inimesed, kuid kardetavasti oleks vastus eitav. Nende valimisel on küljes poliitilise mõjutamise näpujäljed. Lisame siia hulga kriminaalkorras karistatute erakonda värbamise. Juunis võeti neid kiirkorras parteisse 20 ringis. Aukohtu arvamus sellest? Värbajatel tuleks „endil järele mõelda”. Enesepuhastamise võime hakkab kaduma.
Kolmas aspekt: erakonnal pole ühtset juhtimist. Esimees Margus Tsahkna võim kehtib oluliste mööndustega. Parteis valitseb mingi feodaalse killustatuse moodi seis. Teised parteid ei saa IRL-iga läbi rääkida, sest nad ei tea, kellega seda teha.
Oli ka ilusat ja lõbusat. IRL-i lühike ja aktiivne elukaar tõi meile mitu särtsakat kampaaniat, mis jätsid meie mällu kõikvõimalikke positiivseid seoseid stiilis „monopolidevastane seadus” ja „leping valijaga”. Need elavdasid korraks meie kohalikku tsirkust, et mõni hetk hiljem ajavoos ähmastuda.
Elu on edasi läinud. Paremkonservatiivsel tiival on konkurents tihenenud ja nüüdseks paistab kehva reitingu taustal üha ilmsem, et kurss viib kurba suunda. Kuhu edasi? Nagu humoristid ütlevad: osa läheb EKRE-sse, teine osa Vabaerakonda ja ülejäänud tipa-tapa tagasi televisiooni.