Kolmas aspekt: erakonnal pole ühtset juhtimist. Esimees Margus Tsahkna võim kehtib oluliste mööndustega. Parteis valitseb mingi feodaalse killustatuse moodi seis. Teised parteid ei saa IRL-iga läbi rääkida, sest nad ei tea, kellega seda teha.

Hinge vaakujast pole ilus halba rääkida, kuid enne lõppu teeb ta hulle asju.
IRL-i lahkumine on toimunud pika ja raske haiguse tagajärjel. See haigus on ideoloogia vaakum ja liidrikriis. Jah, 2013. aasta sügisel suutsid IRL-i poliitikud tõepoolest endast tublisti märku anda, Eerik-Niiles Kross lennutas Tallinna linnapea Edgar Savisaare akna taga drooni ja korraks paistis, et nüüd ongi uus hingamine käes. Aga tuhkagi. Krossi kohta levisid alalõpmata mingid kahtlased teated, Eesti olulised välisliitlased teda ei usaldanud ja lõpuks pages ta hoopis Reformierakonda.

Oli ka ilusat ja lõbusat. IRL-i lühike ja aktiivne elukaar tõi meile mitu särtsakat kampaaniat, mis jätsid meie mällu kõikvõimalikke positiivseid seoseid stiilis „monopolidevastane seadus” ja „leping valijaga”. Need elavdasid korraks meie kohalikku tsirkust, et mõni hetk hiljem ajavoos ähmastuda.

Elu on edasi läinud. Paremkonservatiivsel tiival on konkurents tihenenud ja nüüdseks paistab kehva reitingu taustal üha ilmsem, et kurss viib kurba suunda. Kuhu edasi? Nagu humoristid ütlevad: osa läheb EKRE-sse, teine osa Vabaerakonda ja ülejäänud tipa-tapa tagasi televisiooni.