Tsahkna ja Mihkelson üritasid IRL-i tüürida avatud rahvusluse ja mõistliku konservatiivsuse poolde. Eesti poliitikas on sellisele ilmavaatele koht olemas, seda esindab ilmekalt näiteks president Kersti Kaljulaid. Jah, sellise programmiga valimisi ei võida, kuid see on paljudele mõtlevatele inimestele südamelähedane ehk aitaks koondada enda ümber lojaalseid püsivalijaid.

Ühiskondlikule tagurlusele, populismile ja poliittehnoloogiale ei tohi hääletult alistuda.

Kuid IRL valis ühes Seederiga ilmavaateliselt teise tee, mida iseloomustavad ilmekalt märksõnad „lahja EKRE”. Teisisõnu on see kurikonservatism segatuna respublikaanliku pesupulbritehnikaga, kui meenutada kasvõi hiljutisi plakateid ja reklaame ajalehtede esikülgedel.Ka see võib aidata erakonna seisu grammikese parandada, kuid kui IRL ei muutu EKRE-st äärmuslikumaks, jääb ta tahes-tahtmata paremteljel sabassörkijaks.

Pärast Vabaerakonna sünnini viinud nn kampsunite lahkumist ja taandumist ning nüüdset liberaalsema tiiva võtmeisikute eraldumist on seega kunagisest Isamaa ja Res Publica Liidust saamas vaimselt justkui hoopis Res Publica ja EKRE liit. Miks siis mitte astuda juba ka järgmine samm ehk panna EKRE-ga ametlikult leivad ühte kappi? Valimiskünnise piiril vaevlevale IRL-ile oleks see loogiline jätk pikas erakondade ühinemiste saagas ning aitaks neil ellu jääda. Iseküsimus on, mida on IRL-il EKRE-le pakkuda – kas nad pole juba liiga närbunud pruut?