Margus Tsahkna ja Marko Mihkelson Foto: Karin Kaljuläte

Jalgadega hääletada otsustanud Tsahkna ja Mihkelsoni sõnum on lihtne – IRL on valinud uue juhi Helir-Valdor Seederi juhtimisel suletuse ja tagurluse tee ja nemad ei soovi selles osaleda. Tõsi, nii kogenud poliitikud ei astu selliseid samme ainult siirast südamest ja tõenäoliselt on nende käigu taga ka motiive ja kalkulatsioone, mis selguvad alles kuude või aasta(te) pärast. Kuid julgus säärane samm astuda väärib tunnustust, sest ühiskondlikule tagurlusele, populismile ja poliittehnoloogiale ei tohi hääletult alistuda.

Tsahkna ja Mihkelson üritasid IRL-i tüürida avatud rahvusluse ja mõistliku konservatiivsuse poolde. Eesti poliitikas on sellisele ilmavaatele koht olemas, seda esindab ilmekalt näiteks president Kersti Kaljulaid. Jah, sellise programmiga valimisi ei võida, kuid see on paljudele mõtlevatele inimestele südamelähedane ehk aitaks koondada enda ümber lojaalseid püsivalijaid.

Ühiskondlikule tagurlusele, populismile ja poliittehnoloogiale ei tohi hääletult alistuda.

Kuid IRL valis ühes Seederiga ilmavaateliselt teise tee, mida iseloomustavad ilmekalt märksõnad „lahja EKRE”. Teisisõnu on see kurikonservatism segatuna respublikaanliku pesupulbritehnikaga, kui meenutada kasvõi hiljutisi plakateid ja reklaame ajalehtede esikülgedel.Ka see võib aidata erakonna seisu grammikese parandada, kuid kui IRL ei muutu EKRE-st äärmuslikumaks, jääb ta tahes-tahtmata paremteljel sabassörkijaks.

Pärast Vabaerakonna sünnini viinud nn kampsunite lahkumist ja taandumist ning nüüdset liberaalsema tiiva võtmeisikute eraldumist on seega kunagisest Isamaa ja Res Publica Liidust saamas vaimselt justkui hoopis Res Publica ja EKRE liit. Miks siis mitte astuda juba ka järgmine samm ehk panna EKRE-ga ametlikult leivad ühte kappi? Valimiskünnise piiril vaevlevale IRL-ile oleks see loogiline jätk pikas erakondade ühinemiste saagas ning aitaks neil ellu jääda. Iseküsimus on, mida on IRL-il EKRE-le pakkuda – kas nad pole juba liiga närbunud pruut?