Ometigi on praegu Isamaa jaoks tegemist pigem äreva hingetõmbepausi kui uue ja aatelise algusega. Seeder möönis ka ise, et „katse sellises koosluses valitsusvastutust kanda ei ole mugavusvalik ning tähendab Isamaale riski”. Mõningasest rahulolematusest Isamaa liikmete ridades annab tunnistust näiteks see, et n-ö tühja koha pealt ennast Seederi vastaskandidaadiks seadnud Illimar Leppik von Wirèni poolt hääletas 70 suurkogul osalenud isamaalast. Seeder sai küll 392 häält 486-st, aga näib, et paljud rahulolematud jätsid suurkogule tulemata. Kahe aasta eest, kui Seeder alistas napilt Kaia Iva (322 : 304), osales hääletamisel 643 erakondlast. Ka avaliku arvamuse küsitluste järgi on Seederi-Isamaa populaarsus pärast valimiste „vormitippu” veidi vähenenud.

Seederi loetelust ei järeldu, et liiduks RE ja sotsidega oleks Isamaa pidanud tegema halvema kompromissi kui EKRE ja KE-ga.

Suure osa oma laupäevasest kõnest pühendas Seeder „kõikuva elemendi” rahustamisele. Paraku ei kõlanud tema valiku põhjendused kuigi veenvalt. Keskerakonda suges ta lepingu eest Ühtse Venemaaga, EKRE-t populistlike avalduste, ajakirjanduse provotseerimise, utoopilise majandusprogrammi ja „palju muugi” pärast. Sotse toetuse eest ÜRO rändepaktile, mis „kujutab Eestile vähemalt kaudselt suurt ohtu”, Reformierakonda „aastatepikkuse üleoleva, usaldamatust tekitava ja ühiskonda lõhestava valitsemisviisi” eest.

Sellest loetelust ei järeldu küll üheselt, et liiduks Reformierakonna ja sotsidega oleks Isamaa pidanud tegema rohkem halbu kompromisse, kui tegi EKRE ja Keskerakonnaga. Seda enam, et Reformierakonna ladvikus on võrreldes ette heidetava ajaga muutusi ja sotside omas toimub peatselt ka. Pooleteise aasta eest, pärast kohalikke valimisi kirjutasime: „Kuigi IRL üritab olla sõnades karm, aateline ja äraostmatu, mõjuvad tema teod ikka ja jälle vedelate, poliittehnoloogiliste ja äraostetavatena.” Praegu pole põhjust seda hinnangut muuta.