Oletame, et teile meeldivad ka Isamaa otsustusvabaduse-loosungid (kellele ei meeldiks olla vaba?) ja teil on tunne, et oskaksite ise enda teenitud raha paremini käsutada kui riik. Seda enam, et fondid kipuvad tõesti teinekord sööma su raha tootlikkusest kiiremini. Ja eks väikese petukaubana kõla seegi, et riik enda lisatud summa esimesest sambast jälle maha arvutab. Saaks ehk teisiti?

Enesekindlus, et olete väljaõppinud fondihalduritest targem, on muidugi kadestamisväärt. Kui inimesed endasse ei usuks ega riskiks, mõtleksime võib-olla siiani, et Maa on lapik. Aga enne kui end kunagiste maadeavastajate rolli seate, tasuks läbi teha väike reaalsuskontroll.

Olete te kunagi edukalt investeerinud? Pikemalt, mitte ühekordse riskantse ettevõtmisena? Palju õnne, siis pole teise samba saatus teile ilmselt eriti oluline, sest raha jagub vanaduspõlveks ikka.

Mitte kuskilt ei paista, nagu suudaks keskmine eestlane oma vanaduspõlvele mõelda. Seetõttu ei tohi lasta tal teistele koormaks saada.

Kui aga olete Eesti keskmine inimene, siis on pensionisambas seisev mõtteline 30 000 eurot teie suurim sääst. Ja nüüd küsige endalt: kas te kõrvalt vaadates usaldaksite iseennast, kellel vaba raha sisuliselt pole, oma tuleviku nimel mõistlikult koguma? Kui te pole suutnud koguda seni, miks peaksite järsku targem olema? Ent remonti tahab kohe tegemist ja talvisel päikesereisil pole ka ammu käinud...

Väga lihtsalt öeldes peabki seetõttu riigi sunnil pensioniraha koguma. Tõenäosus, et jääte muidu ülejäänud ühiskonnale koormaks, on ettenägelike inimeste vastu lubamatult ebaõiglane. Teie vabadus lõpeb seal, kus algab teise inimese turvalisus ja rahakott. Niisiis tuleb Isamaa ohtlikud pensioniplaanid juba eos peatada.