JUHTKIRI | Isamaa tõestagu, et pole kaamel
„Isamaa valimiskampaania näeb välja nagu varjatud rahastamine,” kirjutas eilne Eesti Ekspress. Kui usaldada uuringufirma Kantar Emori andmeid, tellis Isamaa enne valimisi teistest parteidest konkurentsitult rohkem reklaami, ent deklareeris teistest palju väiksemat reklaamikulu.
Pärast seda, kui väljaanne oli välistanud kaks selgitust – Emor eksib või kauples Isamaa meedia- ja reklaamipartner välja topeltallahindlused –, jõudis Ekspress kolmandani: Isamaa on teinud sohki.
Me teame juhtunust veel liiga vähe, et rääkida petmisest ja varjatud rahastamisest kindlas kõneviisis, küll aga tekitavad meedias esitatud väited väga suuri ja põhimõttelisi küsimusi, mis vajavad kiireid ja sisukaid vastuseid. Eelkõige Isamaalt endalt.
Kes või mis on sellise väidetava poliitilise dopinguskeemi, ühe erakonna ebaproportsionaalse eelistamise taga? Kui suurtest summadest jutt käib? Kuna tasuta lõunaid ei ole, siis mida saavad rahastajad vastutasuks? Ja peamine – kui suur võis olla selliste rahamängude mõju valimistulemusele?
Kas Isamaa oleks helde lisaabita riigikogu 5% valimiskünnise üldse ületanud? Mäletame, et kuni mullu novembrini vireles erakonna reiting kriitilisel piiril. Siis aga käivitus partei valimiste põhiloosungit „Isamaa on igavene!” esimest korda avalikkusele tutvustanud reklaamikampaania.
Üsna ilmselt võib eeldada, et ulatusliku kampaaniata poleks Isamaa oma 12 kohta saanud ning nõnda poleks sündinud ka praegust Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsusliitu. Püsib ju praegune koalitsioon riigikogus paljuski hea sõna peal. Selle poolt hääletas 55 saadikut. Kui arvata siit paar häält maha, kahaneb niigi küsitava püsivusega koalitsiooni puhver riigikogus liiga väikseks, et edukalt valitseda.
