Juhtkiri: jagamismajandus olümpiale

Täna algavad Rio de Janeiro olümpiamängud annavad peale rõõmu ja ootusärevuse põhjust kõnelda ka mängude pikemaajalisest mõjust. Meil Tallinnas oli ja on see mõju olnud positiivne, 1980. aasta Moskva olümpiamängude purjeregatiks valminud Olümpia hotell ja Pirita purjespordikeskus rikastavad siiani linnaruumi ning lisavad Eesti pealinnale võimet siin suurüritusi korraldada.

Kuid mitte kõikjal pole see nii. Olümpiamängude majanduslik jalajälg on väga paljudele riikidele raske kanda. Olümpia on korraldajariigile tihtipeale tohutu pingutus, millele järgneb aastaid majanduslike haavade lakkumist ja võlamakseid. Nendega tegeldakse aga siis, kui eesriie on langenud ja olümpiatuli kustunud.

Ere näide on 2004. aasta Ateena olümpia, mis võis maksta ligikaudu 15 miljardit eurot ja mis kiirendas Kreeka majanduslikku allakäiku veelgi. Kunagine olümpiataristu on aga mahajäetud ja laguneb.

Jah, on ka edukamaid näiteid: Londoni olümpiamängud ja näiteks Sydney mängud olid kallimate eksemplaridega võrreldes suhteliselt odavad. Ehk siis ökonoomsemalt korraldatud kui näiteks Sotši või Pekingi omad. Ent järeldus on siiski selge: mänge jaksavad korraldada rikkad.

Olümpiamängude majanduslik jalajälg on väga paljudele riikidele raske kanda ja seda võiks jagada.

Seepärast on juba praegu üsna kindel, et eeldatavalt 3% languses Brasiilia majandusele teeb korraldamispaine pigem halba kui head. Brasiilia majandus, mis korraldamise taotlemise ajal kiiresti kasvas, on languses olnud juba 2014. aastast saadik. Olümpia pärast on alati jõuline konkurents, kuid nüüd on seda kummalisel kombel sattunud korraldama riik, kes ei suuda veenvalt tagada külaliste turvalisust ega saa hakkama reovete puhastamisega elementaarsel tasemel.

Kas olukorras, kus mängud maksavad väga palju ja jätavad endast maha majandusliku laga, on põhjust anda need korraldada ainult ühele riigile (ametlikult küll linnale)? Ehk oleks mõistlikum mänge jagada?

Oletame, et näiteks purjeregati korraldanuksid hoopis naabrid argentiinlased, kellel on ehk puhtamad veed, kus vette kukkunud purjelaudur kõhulahtisust ei saa. Ning iluvõimlemise ja ujumise saaks Tšiili, kus pole vaja kurjategijatega nõnda palju jagelda. Jagamismajandus ajab jalgu alla paljudes eluvaldkondades, miks mitte jagada ka olümpiamängude koormat? Olümpial on senised tabud ennegi murdunud, küllap murduvad kunagi ka need.