Juhtkiri: järgmine peatus Rumaluse!
Piiri väljaehitamisega jäädi hilja peale, politseinike-päästjate palkadega on ka alalõpmata häda, kuid väikesed keelemängud päästavad päeva ja miks mitte koguni aasta.
Mullu tellis ministeerium eesti keele instituudilt ja Võru instituudilt bussipeatuste nimede eksperdianalüüsi, mille põhjal soovitati ja kohati kohustati omavalitsusi tervet hulka bussipeatusi hea emakeele huvides ümber nimetama.
Saue vallas soovitati Bioloogia peatus ümber nimetada Angerja tee peatuseks, sest bioloogia instituuti seal enam pole. Mõneti arusaadav, aga teisalt: milleks? Kunstiakadeemia peatus Tallinna kesklinnas pole ka ammu midagi muud kui parkimisplats, aga ega sellepärast siis tasu mingit suvalist nime panna, inimesed saavad ju praegu ikkagi aru. Pigem ei mõistaks nad muudatust ja peaksid sellega harjuma.
Pealegi, kui mingi asi on kandnud kogu aeg ühte nime ja inimesed on sellega harjunud, siis nime muutmine ei soodusta küll kuidagi paremat arusaamist. Samast linnast veel üks näide: Elva raudteejaama peatus soovitatakse ümber nimetada Elvaks. Kuid linnakeses on mitu peatust ja segadus on kerge tekkima. Võib ette kujutada, kuidas selliste vigade hulk suureneb, kui jätkame kriitilist analüüsi üle kogu Eesti. Miks pole lubatud numbrite ja lühenditega peatusenimed? Lähtugem sellest, et kasutajad on nendega harjunud.
Loogika on rabav. Kui suurte asjadega hakkama ei saa, siis võtame parem mõne väikese, kasvõi mõttetu, et vähemalt saaks pärast öelda: tehtud! Inimesed pidid läbi vaatama 14 000 nime ja tegema nende seast 1283-le soovitused, millest 600 on kohustuslikud. Kõik see läks maksma 3450 eurot ja kolme inimese vaevanägemise. Milline raiskamine!
Bussipeatused on kohaliku elu, mitte riikliku sekkumise asi. Võib-olla kutsume koguni Brüsseli appi endale peatusenimesid määrama? Kuhu edasi? Järgmine peatus Rumaluse!