Foto: Ilmar Saabas

Pärast pensionireformi põhiseaduspäraseks kuulutamist on igaüks varasemast rohkem oma õnne sepp. Isamaa hõisetest „Raha on vaba!” võib jääda mulje, et reformi jõustumisega kõrvaldati jõukasse ja õnnelikku vanaduspõlve tüürimise eest kõik tõkked. Sellest on asi muidugi kaugel.

Esiteks, inimestel – eriti neil, kes kavatsevad raha pensionisambast välja võtta – tuleks teha üks korralik ja aus eneseanalüüs küsimuses, kuidas nad tagavad endale vanaduspõlveks inimväärse sissetuleku. Riigikohus ütles selgesti, et üha paremaks ja paremaks sotsiaalkindlustuseks ei ole põhiseaduslikku õigust ning riik võib selle taset olude sunnil ka langetada. Peab arvestama, et ühest küljest muutub esimese pensionisamba arvestus uuest aastast võrdsustavamaks, aga teisest küljest avaneb inimestel võimalus teise pensionisamba rahaga (suuri) vigu teha.

Teiseks, selleks et neid suuri vigu tehtaks vähem, peaksid reformaatorid nüüd tagama, et kõikvõimalikud investeerimisšarlatanid ei saaks võimsalt pead tõsta. Ka kiirlaenufirmadel tasuks veelgi tiibu kärpida, et need inimesed, kes teise sambasse kogunenud rahast kallid võlad ära maksavad, kohe uude tsüklisse ei kukuks. Nii investeerimis- kui ka laenušarlatanide vastu on kõige tõhusam relv inimese enda rahatarkus, mille jagamist peaks valitsus nüüd hoogsalt edendama. Aga ka politseil ja finantsjärelevalvel on teise samba avanedes põhjust investeerimispettused tavalisest suurema luubi alla võtta.

Reformaatorite kohus on nüüd tagada, et kõikvõimalikud investeerimisšarlatanid ei hakkaks võimsalt pead tõstma.

Kolmandaks, kuna investeerimisest paremat tuleviku rahalise kindlustamise viisi pole välja mõeldud, võiksid poliitikud edaspidi hoiduda avaldustest, mis tekitavad inimestes ilmaasjata ebakindlust. Nagu näiteks rahandusminister Martin Helme augustikuine ähvardus, et kui riigikohus pensionireformi ei luba, kaotab ta teise pensionisamba üldse ja võtab raha riigile. Riigikohtu eilne otsus kinnitas küll muu hulgas seda, et teise samba osakud on koguja omand, aga bolševistlikke avaldusi võiksid Eesti poliitikud edaspidi sellegipoolest mitte teha.

Neljandaks, rahandusministeeriumil ja riigikogul on vaja üle vaadata kõik reformiga seotud tähtajad, et tehnilised lahendused oleks võimalik neiks valmis teha ja inimesed saaksid tähtaja saabudes lubatud toiminguid teha. Rahandusministeerium väitis küll eile, et reformi ajakava ei vaja pikendust (kuigi on pingeline), aga selles asjas kulub ära topeltkontroll ja konservatiivsus.