Esialgu kulgeb nüüdnegi kriis sama stsenaariumi kohaselt. Eesti Energia saab koondamisohus töötajatele sügiseni pakkuda poolpehmet maandumist– puhkust ja seejärel alampalgaga sundpuhkust. Edasiseks pole ühelgi otsustajal Ida-Viru elanikele midagi päriselt lohutavat öelda. Poliitikud pole veel püüdnudki.

Ida-Viru tööhõivekriiside iseeneseslikule vaibumisele ei tohi lõputult panustada. Ida-Viru majandust on vaja päriselt arendada.
2016. aastal, kui sajad idavirulased kaotasid töö õlitehaste seismapanemise tõttu, päästis varsti olukorra taastuma hakanud nafta hind. Tehased tasus taas käima panna ja palju inimesi tagasi tööle võtta. Nüüdse kriisi taga on Euroopa CO2 heitmekvoodi hinna viiekordistumine. CO2-kvoodi hind kõigub kindlasti edaspidigi, aga on vähe tõenäoline, et hind langeb lähiperspektiivis nii madalale, et Eesti põlevkivielekter muutub jälle konkurentsivõimeliseks. Sama lugu on võimalusega, et elektri börsihind tõuseb sedavõrd, et Narva elektrijaamade vanemad plokid tasub jälle käivitada. Pealegi oleks see stsenaarium nuhtlus kõigile Eesti elektritarbijatele.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi visiooni järgi aitab meie põlevkivitööstusel järgmisel 15 aastal ellu jääda õlitootmine. Võib-olla aitabki, kuid uute õli- ja rafineerimistehaste rajamiseks kuluks mitu aastat. Ja Kirde-Eesti majandust need ei mitmekesista. Idavirulastel on majanduse arendamise asjus põhjust vaadata etteheitvalt nii pealinna kui ka oma kohalike poliitikute poole. Eesti valitsuste regionaalpoliitika on kaua olnud nõrk, aga Ida-Virumaa arengut pidurdab veel sealne korruptiivne poliitiline kultuur, mille ilmekas näide on Narva juhtpoliitik Aleksei Voronov, kelle kohus eile vangi saatis.