Ent nüüd oleme oma liitlase vastu huvi kaotanud. Sel nädalal, kui Gruusia tähistas kümne aasta möödumist Venemaaga peetud lahingute algusest, saatsid Läti, Leedu ja Poola Thbilisisse oma välisministri ning Ukraina asepresidendi. Eestist ei läinud esinduslikul tasemel kohale mitte kedagi.

See on ühtaegu nii häbiväärne kui ka meile kahjulik. Tihti on sümboolsed toetusavaldused tähtsamadki kui konkreetsetele projektidele minev abiraha.

Lähiajaloole tagasi mõeldes mäletame, kui palju tuge andis USA presidendi Barack Obama visiit, mille ta tegi Tallinna 2014. aasta septembris, kui Venemaa oli äsja rünnanud Ukrainat.
Sõpru ei maksa kergekäeliselt hüljata. Eesti oleks pidanud saatma Vene-Gruusia sõja aastapäeval Thbilisisse oma esindaja.
„Kui leiate end veel kord küsimas: „Kes annab abi?”, on vastus teada: „NATO, sealhulgas Ameerika Ühendriikide relvajõud, kohe, praegu, nüüd!” Tuleme appi Eestile. Tuleme appi Lätile. Tuleme appi Leedule.” Need Obama sõnad ei muutnud midagi NATO 5. artikli põhiolemuses, aga andsid vajalikul ajal kindlustunnet.

Grusiinid vajavad samasuguseid toetussõnu praegu vähemalt sama palju kui kümne aasta eest. Nad on läbi teinud suured katsumused ja tõestanud valmisolekut olla demokraatlik riik. See, et rooside revolutsiooni aegne juhtkond eesotsas president Mihheil Saakašviliga maha hääletati ja võim rahumeelselt üle läks, ei näita mitte revolutsiooni ideaalide lüüasaamist, vaid rahva küpsust.

Habrast demokraatiat ei maksaks liiga palju proovile panna. NATO (ehk kogu läänekursi) toetus on Gruusias kahanenud kõrgaja 67%-lt 41%-le.

Nende arvude taga on muu hulgas Kremli sihilik õõnestustöö. Eesti huvides oleks vastukaaluks näidata, et sõpru peetakse meeles ja toetatakse. Üksainus visiit Thbilisisse oleks toonud sel nädalal väga palju kasu ega oleks maksma läinud peaaegu mitte midagi. Kui mõne poliitiku puhkuseplaanid ehk välja arvata.