Sest ta usub, et see on praegu populaarne. Et see aitab tal tõsta konservatiivide toetust. Et see aitab teda ennast peaministriametis. Saagu mis saab. Vist.

Sest näpistage end. Sellelesamale inimesele, kes tõi nii kergelt sisse H argumendi (võrdlus Hitleriga), kuuluvad näiteks parlamendi ees lausutud sõnad: „Olen paljuski Euroopa Liidu fänn. Kui meil teda poleks, peaksime midagi sellist välja mõtlema.”

Veel 2013. aastal sarjas ta Daily Telegraphis euroskeptikuid: „Peame mõistma, et enamikku meie probleeme ei põhjusta „Bwüssel”, vaid Briti oma krooniline lühinägelik mõtlemine, ebapiisav majandamine, laiskus, väikesed tööoskused, kerge rahulolutunde otsimise kultuur ning liiga väikesed investeeringud nii inim- kui ka füüsilisse kapitali ja taristusse.”

Boris Johnsoni puhul võib kindel olla vaid ühes – varasemad sõnad ega teod pole vähimgi indikaator tuleviku kohta.

Kolm aastat hiljem rääkis ta juba entusiastlikult, kuidas Suurbritannia maksab Euroopa Liidule igal nädalal 350 miljonit naela (ligi 400 miljonit eurot). Johnson pääses ilmselge valeväite eest napilt kohtu alt.

Niisuguseid peadpööritavaid 180-kraadiseid pöördeid leiab igast valdkonnast, millega Johnson on kokku puutunud. Londoni olümpia ajal oli tollal linna juhtinud Johnson kaugelt kõige populaarsem Suurbritannia poliitik. Ta sõitis rattaga tööle ning kiitis Londoni mitmekultuurilisust, sest talle tundus see sobivat. Vist. Eks ole ta teinud ka väga õelaid rassistlikke tähelepanekuid („Idamaalastel on suuremad ajud ja kõrgem IQ. Mustad asuvad skaala teises otsas”).

-

Tema energia ei vaibu. Möödaminnes pilab Johnson moslemeid. Mõnitab USA tollase välisministri Hillary Clintoni välimust („nagu sadistlik õde vaimuhaiglas”). Kirjutab luuletuse Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani seksist kitsega.

Mida temast siis oodata? Päris hästi võtab Johnsoni enda lähiaja ootused kokku kunagine kirjeldus, miks peab hääletama konservatiivide poolt: „Teie naisel on suuremad rinnad ning teil on suurem šanss saada endale BMW M3”.