Algul Jokela, nüüd Kauhajoki. Veel äsja seati Soome – rahvusvahelise PISA haridusuuringu maailmameistri – koolisüsteemi eeskujuks tervele Euroopale. Mullu novembris leidis aga aset üheksa ohvrit nõudnud veresaun Jokelas, üleeilne koolitulistamine Kauhajoe kutsekoolis on võtnud elu 11 noorelt inimeselt, sealhulgas tulistajalt endalt. Kaks kohutavat tragöödiat üheainsa aasta jooksul.
Mis on lahti Soomega? Ehkki tragöödiate taga on kaks konkreetset üksikisikut, tekib küsimus, ega juhtunu juuri tasu otsida ka Soome ühiskonnast laiemalt. Olgu siis relvaseadusest, kultuurilistest suhtlusmudelitest või sellest, kuidas ühiskonnas hädalistega käitutakse. Ning kas neid üldse märgatakse.
Ei saa mööda minna faktist, et analoogiat sellistele koolitulistamistele ei leia viimase kümne aasta jooksul ühestki teisest Euroopa heaoluriigist. Erandiks on vaid 2002. aastal Ida-Saksamaal Erfurdis aset leidnud veresaun, mis nõudis 17 inimelu. Küll aga leiab hulgaliselt selliseid näiteid Ameerika Ühendriikidest.
Soomet ja Ühendriike seob vähemalt üks asi: tulirelvade levik. Soomes on 100 elaniku kohta 56 tulirelva. Seega kuulub Soomele tulirelvade leviku poolest maailmas kolmas koht kohe USA ja Jeemeni järel. Relvaluba on ka kümnetel tuhandetel teismelistel, sest seda võib taotleda alates 15. eluaastast. Jah, muidugi võib öelda: ei tulista mitte relv, vaid inimene. Ent mida suurem on relvade levik, seda suurem on tõenäosus, et need satuvad ka inimeste kätte, kellel on tõsised psüühikahäired.
Kuid põhjusi saab otsida mujaltki. Eeskätt sellest, kas ja kuidas suudetakse ühiskonnas märgata inimesi, kel on probleeme. “Mis on meiega lahti?” küsib ajalehe Helsingin Sanomat ajakirjanik Jukka Huusko. “Vägivald on laialt levinud. See võib olla seotud ka perede purunemise, isoleerituse ja üksindusega. Meil on probleem suhtlemise ja oma tunnete väljendamisega.” Kuid ehk tasub sama – kas me suudame märgata oma kaasinimesi? – küsida Eestiski.
